Mõistlik oleks kolida pealinn Tallinnast Paidesse

Mart Kivastik. Foto: Sille Annuk

Tallinna suurhaigla ehitus oli algusest peale väga rumal plaan. Eesti ei ole suur, vaid väike. Suured asjad on suurtes riikides – Hiinas, Ameerikas ja Venemaal – ja me ei saa ennast nendega võrrelda. Aga me ei peaks arvama, et nad elavad meist paremini. Õnnelike riikide edetabelit juhivad vaheldumisi väiksed Soome ja Taani. Nii et väike olla on parem. Ja suur pole mõistlik. Meile on juba lapsest saadik räägitud, et ära pane kõiki mune ühte korvi, kui jamaks läheb, oled kõigest ilma. See eesti rahvatarkus võiks kehtida ka Tallinnas. Kuigi Tallinn ei kuulu juba ammu Eestisse. Nõukogude ajal oli ta läbinisti venelaste linn, poes polnud eesti keeles mõtet üritadagi. Parimal juhul oskasid Tallinna venelased ka soome keelt, eesti keel neile külge ei jäänud.

Ja tänapäeval ei ole miskit muutunud, Balti jaamas rongist väljudes satud ikka tagasi Nõukogude Liitu, vene keelele on lisandunud veel inglise, aga see ei muuda asja, eestlaste linnaks on Tallinna raske pidada. Eestlased redutavad kusagil Nõmmel, Viimsis ja Sakus, samal ajal müüakse vanalinnas sommidele matrjoškasid. Õnnetu Kalev Cramo mängis viimse hingtõmbeni ühisliigat, mis on puhas vene värk. Ukraina sõda on sellele ajutiselt kriipsu peale tõmmanud, aga kui sõda lõpeb, läheb kõik endist viisi edasi. Ansip suutis mingil imeväel Aljoša kesklinnast ära koristada, aga tähtsaim püha Tallinnas on endiselt 9. mai, veteran ees, veteran taga, ja linna juhib Mihhail Kõlvart, mitte Mihkel Tamm. Mis me teeme sellise pealinnaga?

Ukrainas käib praegu sõda, õnneks lendavad raketid esialgu üle meie pea, aga kui enam ei lenda, siis ühe suure haigla teeks Vene rakett pihuks ja põrmuks. Kuna suurhaigla neelab endasse pool Eesti tervishoiust, siis oleme me kohe kõigest ilma. Mitu väikest, ilusat ja head haiglat on alati turvalisem kui üks kolakas. Väikesed on igas mõttes raskemini haavatavad, neile on keerulisem pihta saada ja kui üks ei tööta, töötab teine.