T, 6.12.2022

President Alar Karis: oleme alati leidnud raja, mis meie lootused teoks teeb

Alar Karis
, Eesti Vabariigi president
President Alar Karis: oleme alati leidnud raja, mis meie lootused teoks teeb
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
President Alar Karis pidas täna maha oma esimese kõne riigpeana taasiseseisvumispäeva puhul vabariigi presidendi kantselei roosiaias.
President Alar Karis pidas täna maha oma esimese kõne riigpeana taasiseseisvumispäeva puhul vabariigi presidendi kantselei roosiaias. Foto: Konstantin Sednev

President Alar Karise iseseisvuse taastamise päeval Kadriorus roosiaias peetud kõne.

Head inimesed.

20. augustil 31 aastat tagasi taastas Eesti iseseisvuse. See oli meie kõigi otsus. Nii lõppes laulev revolutsioon, mis süttis okupatsiooni kiuste püsinud rahva vabadusemõttest. Ja julgemate puhul vabaduse teost. Lõpuks said ühes saalis kokku kõik meie vabaduse taastamise liikumised.

Iga siis elanud inimene mäletab seda omal moel. Minul on augustiputši ajast meeles ärevus, kui vaatasime Tartu Tammelinnas, kuidas Pihkvast pärit soomukite rivi Tallinna poole lõgistas. Peres oli juba kolm last, kõige noorem alles neljakuune. Ikka mõtlesin, mis meist saab. Mõtlesin perele ja muidugi ka Eesti tulevikule. Ärevus oli tõsine, kuigi putši õnnestumisse ma ei uskunud, selleks värisesid riigipöörajate käed teleülekandes liiga palju.

Aga kõige teravamalt, hinge ja mällu sööbivamalt mäletan pilti paar aastat varem: ühel paljudest vabakslaulmise päevadest seisis Jaan Kaplinski Tartu lauluväljaku nõlval, veidike omaette, ja hoidis suurt Eesti lippu. Seisis nagu Kalevipoeg.

See oli emotsioonide aeg, kui Eesti seisis jälle lootusrikka tuleviku lävel. Järgnes edasisööst niisama kiiresti, kui praegu kihutab Ott Tänak, niisama kõrgele, kui lendab Karmen Bruus, ja niisama kaugele, nagu hüppab Viktor Morozov. Või veel enam – see kõik oli nagu mitmevõistlus, Janek Õiglane saab võrdlusest aru.

Oleme enda vastu ausad: sellist aega, nagu oli 1991. aasta augustis, enam ei tule.

Ei saagi tulla, sest olnu ei sõua mitte meie suunas, vaid meist kaugemale.

Kuid siiski, mõnikord ulatub minevik haarama küüntega olevikust ja isegi tulevikust.

Viimati nägime seda Narva tankiks kutsutud mälestusmärgi puhul, mis viidi sel nädalal jõeäärselt postamendilt Sõjamuuseumisse. Paljudele eestlastele meenutas Teises maailmasõjas ohtralt kasutatud tank T-34 neid Z-tähega sõjamasinaid, mis president Putini käsul tulistavad nüüd Ukraina linnu ja külasid.

Venemaa sõda tõi välja eelmise ilmasõja mälestusmärkide ununenud tähenduse ja traagilisest minevikust sai verine olevik.

Nüüd kuuleme Eestis keerulisi arutelusid sümbolite, mäletamise ja ajaloo tõlgendamise üle. Need ongi rasked teemad, mis tuleb läbi vaielda, et võimalikult paljudel oleks ühtmoodi selge, mida Eesti Vabariik peab sobivaks ja mida mitte.

Nüüd kuuleme Eestis keerulisi arutelusid sümbolite, mäletamise ja ajaloo tõlgendamise üle. Need ongi rasked teemad, mis tuleb läbi vaielda, et võimalikult paljudel oleks ühtmoodi selge, mida Eesti Vabariik peab sobivaks ja mida mitte. Tank-monument kui Venemaa alustatud sõjaga kohatuks muutunud sümbol ei lase muuseumieksponaadina meil enam tülli minna. Tänases maailmas, mida püütakse valedega eksitada, on muuseum paik, kust tõde otsida ja kus tõde paistab välja.

Kuidas edasi? Usaldus Narva ja valitsuse vahel tuleb taastada, sest teist Eestit pole meile antud. Ja see on meile kõigile üks Eesti, meie kõigi erinevustega.

Jaan Kaplinski, too sageli omaette seisnud mõtleja, rääkis kord, kuidas me peame maailma lõputu mitmekesisuse kuidagiviisi suruma ühte koodi, millega meie kuplialune kompuuter saab opereerida. See kood on keel, Kaplinski definitsioonis kompromiss maailma lõputa mitmekesisuse ja meie teadvuse piiratuse, meie vastuvõtuvõime vahel.

Seda keelt peamegi nüüd kasutama, et kuulata ja rääkida, selgitada ja veel kord selgitada. Võidu- ja kahjurõõmuta. Me ei pea kelleltki ka vabandust paluma, aga me peame selgitama.

Veerandsada aastat tagasi küsis Lennart Meri, kas meie kodumaal on ruumi kahele teineteist välistavale ajaloole. Ja vastas ise: „Ühel riigil ei saa olla kaht ajalugu, mis seisavad, seljad vastamisi.“

Eestil pole kaht vastanduvat ajalugu, aga mööngem, et meie riigi elanike arusaam ajaloost on erinev. Paljud meie kaasmaalased pole veel eesti keelt selgeks saanud, aga lisaks keelele – või suuresti selle oskuse puudumise tõttu – pole neile õpetatud ka Eesti ja Euroopa ning maailma ideoloogiliselt kallutamata ajalugu. Meie ajalooteadus on iseseisvuse ajal astunud jõudsalt edasi, aga paraku pole kõigi elanike ajalooteadvus – ehk milline on inimeste arusaam ajaloost – sellega ühte jalga käinud.

Milline võiks olla üks lahendustest? Narvast napi pooletunnise autosõidu kaugusel on Vaivara Sinimägede muuseum. See on väike sümpaatne muuseum, mis tutvustab Eesti ajaloo üht ohvriterohket, Sinimägede lahingut ja laiemalt Narva ruumis 1944. aastal toimunud sõjategevust.

Lahingumuuseume on Euroopas mitmel pool, enamasti on need suuremad ja uhkemad kui Sinimägede muuseum, neil on palju raha, teadmisi ja leidlikkust, et ajalugu selgitada. Kusjuures see pole alati ainult võitjate ajalugu, vaid inimeste ajalugu.

Sõja lugu nendes muuseumides ongi inimeste nägu – eri poolte sõdurite, aga ka tsiviilisikute nägu. Ma usun, et Sinimägede muuseumist just niisuguse, suurema, võimsama ja mitmekülgsema muuseumi arendamine teeks sellest atraktiivse sihtpunkti paljudele eestlastele ja ka väliskülalistele. Ent mis veel tähtsam, sinna jõuaksid ka meie venekeelsed inimesed ja kaks ajalugu saaks võimaluse näod teineteise poole pöörata.

Mõelgem, kuidas selline muuseum teha. Siis võiks sõda lepitada, ajalugu ühendada.

Teatris, kontsertidel või näitustel olen inimesi vaadates mõelnud, milline vägi on kultuuril. Ka vastandlike vaadete või hoiakutega inimesi seob lisaks keelele see, et nad on lugenud Tammsaaret või Krossi, on kuulnud Pärdi või Tormise muusikat, näinud Wiiralti või Konrad Mägi kunstitöid.

Nii nagu kultuur ühendab. Teatris, kontsertidel või näitustel olen inimesi vaadates mõelnud, milline vägi on kultuuril. Ka vastandlike vaadete või hoiakutega inimesi seob lisaks keelele see, et nad on lugenud Tammsaaret või Krossi, on kuulnud Pärdi või Tormise muusikat, näinud Wiiralti või Konrad Mägi kunstitöid. Et nad on saanud osa Aarne Üksküla puudutavast mängust ja imetlenud Anu Raua loomepärandit. Ja see kõik on õpetanud neile empaatiat, elu ja inimest.

Kultuur, haridus ja teadmised kannavadki meid edasi – riigi, rahva ja inimestena.

Head inimesed.

Ma ei tahaks täna rääkida sõjast, aga rääkimata jätmine poleks aus. Nagu poleks aus jätta küsimata, kelle sõda Venemaa peab. See on põhimõtteline küsimus.

Kaks päeva pärast Vene armee sissetungi Ukrainasse, 26. veebruaril, ütlesin Tallinna Vabaduse väljakul vaba rahva vabal meeleavaldusel, et see pole Vene rahva sõda Ukraina ja ukrainlaste vastu, vaid see on president Putini sõda.

Ma arvan endiselt nii. Aga olulise täiendusega – see pole Vene rahva sõda siis, kui rahvas sellest sõjast lahti ütleb. Sest praegu on ka vaikimine toetus sõjale.

Kui miljonid ei vaikiks, saaks see sõda kiire lõpu. Seda nägime ligi 35 aastat tagasi – kui Eesti, Läti ja Leedu rahvad enam ei vaikinud ning meie avalikust otsusekindlusest sai üks neist kirkalöökidest, mis purustas impeeriumi raudse eesriide. Ja sündis 20. sajandi kirgas õigluse- ja lootusehetk paljudele rahvastele, kellelt oli võetud iseseisvus ja vabadus. Me saime vabaks.

Kõik pole vabaks jäänud. Nõutuse ja ängiga vaatan, kuidas praeguse Venemaa ja Valgevene juhid on kolme aastakümne tagused vabadusemõtted hüljanud ning kehastavad meile Nõukogude Liidu kui kurjuse impeeriumi kõige tumedamat poolt. Vaid Ukraina on jäänud truuks demokraatia aadetele.

Selle eest maksavadki ukrainlased nüüd ränka hinda, kaitstes oma riiki Venemaa agressiooni vastu.

Agressorile tuleb vastu astuda. Kõige hullem on vaikimine, mida Václav Havel nimetas 8. mail 1995 oma Praha kõnes „lömitavaks ettevaatuseks“. Ma lihtsalt pean teda tsiteerima: „Lömitav ettevaatus, mida paljud meist nii eeskujulikult ilmutasid Müncheni järel kui ka natside okupatsiooni ja hiljem kommunismi ajal, ei tohi enam kunagi kuuluda meie rahvuslikku programmi. Me peame tuginema millelegi sootuks muule: armastusele vabaduse ja õigluse vastu, austusele inimväärikuse vastu ja suutlikkusele tõestada vajaduse korral nende tunnete ehtsust tegudega.“

Meil on teod olemas. Relvaabi Ukrainale. Ukraina sõjaväelaste õpetamine. Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmine. Vabatahtlike tegevus Ukraina toetamisel. Sanktsioonid agressori nõrgestamiseks. Muidugi, kui kehtestame sanktsioonid, siis peame neist ise kinni hoidma. Ka siin, Eestis. Turism ei ole inimõigus ja Ukrainasse sõjaga tunginud Venemaa kodanike turistiviisad Euroopasse ei ole iseenesestmõistetav paratamatus. Vastuväide ütleb, et nii karistame kõiki, ka neid, kes pole president Putini sõjaga nõus. Ei, sest kindlasti suudame märgata ja aidata neid Venemaa inimesi, kes otsivad Euroopas kaitset ja tuge. Lisaks ei jää me kurdiks humanitaarkaalutluste ees.

Sõbrad.

Meil ei ole põhjust karta, ei koduste ega rahvusvaheliste murede puhul. Kuid meil on põhjust olla murelik ja valmistuda, sest Venemaa on näidanud end maailma suhtes agressiivse riigina. Riigikaitse kõrgeima juhina saan kinnitada, et Eesti on erinevate ohtude vastu hästi valmistunud.

Meil ei ole põhjust karta, ei koduste ega rahvusvaheliste murede puhul. Kuid meil on põhjust olla murelik ja valmistuda, sest Venemaa on näidanud end maailma suhtes agressiivse riigina. Riigikaitse kõrgeima juhina saan kinnitada, et Eesti on erinevate ohtude vastu hästi valmistunud.

Meil tasub ka meeles pidada ja uhke olla, et mullu 29. novembril said meie vabaduseaeg ja okupatsiooniaeg ühepikkuseks. Sealt edasi oleme olnud kauem vabad kui okupeeritud ja vahe kasvab iga päevaga.

See peaks andma meile juurde mitte kergemeelset lohakust, vaid enesekindlust. Iga kord, kui Eesti on seisnud lootusrikka tuleviku lävel, oleme selle tulevikuni ka ulatunud. Nii vabariigi loomise ajal kui ka 70 aastat hiljem, enda iseseisvust taastades.

Teadmistele ja haridusele toetuv enesekindlus võiks olla Eesti lipukiri, kui loovime karide vahelt tasasema mere poole, teadmata, millal see saabub. Aga me teame, mis need karid on. Energiakandjate hinna hüppeline tõus, inflatsioonisurve, kuri viirus, õpetajate nappus, inimeste igapäevane toimetulek, otsustajate otsustamatus, paigalseis ja siis ka sellised veealused takistused nagu raskused üksteise kuulamisel ja kuulmisel, teistsuguste arvamuste kõrvale lükkamine, hirm muutuste ja meile tundmatu või mõistetamatu ees.

Sel kolmapäeval, kui meid tabas erakordselt kõrge elektrihind, käisin Paldiskis vaatamas LNG tankerite vastuvõtmiseks vajaliku kai ehitamist. Kui oleksime rajanud selle taristu viie või kümne aasta eest, siis poleks meie piirkonnas nii suurt muret energiajulgeoleku pärast. Ehk oleks ka elekter olnud kolmapäeval hoopis odavam. Aga puksiiriga kaldast eemaldudes ja ehitusele lähemale sõites nägin kaldal meretuules pöörlevaid tuulikuid. Merel tuult jagub ja Eesti meretuuleparkide potentsiaal on väga suur, kuid meil pole olnud piisavalt otsustusjulgust ega koostöötahet, et neid plaane ellu viia.

Meil pole valikut, selle kõigega tuleb hakkama saada. Nii öeldes ei tunne ma lootusetust, sest tean, et oleme alati – küll vaidluste ja isegi tülide järel – leidnud raja, mis meie lootused teoks teeb.

Meid on 1,3 miljonit. Meis on väge ja jõudu. Aga ainult siis, kui läheme edasi üksteist märgates, mitte küünarnukkidega oma tõele teed tehes.

Hiljuti vaatasin Eino Leino näidendi „Lalli“ põhjal tehtud ooperit. See soome legendil põhinev teos räägib, kuidas 12. sajandil tahtis üks mees elada rahus – nii et keegi ei segaks teda ega tema teisi. Aga kust läheb piir ühiskonna kooshoidmise ja üksikisiku vabaduse vahel? Kust läheb piir oma tõe kuulutamise ja teise tõega arvestamise vahel? Kuidas suuta elada teistega arvestavas ühiskonnas?

Ainus viis nendele küsimustele vastata on kaaluda iga otsust Toomas Pauli kombel: „Kuidas minna elust läbi, lisamata kellelegi valu?“

See küsimus on nagu nurjatu probleem, millele pidevalt vastust otsides – isegi kui me vastuseni ei jõua – kasvame ise paremaks.

Paljud teist on näinud fotot, kuidas patrullpolitseinik Viktor Eksi praadis ühes korteris kiirabi oodates vanaprouale muna ja röstis saia, sest proua ei olnud eelmise päeva õhtust midagi söönud.

Vaat sellist empaatiat me vajamegi. Poliitikas riigiasjade korraldamisel. Koolis ja töökohal. Omavahelises suhtlemises. Perekonnas. Igal pool.

See teeb Eesti tugevamaks.

Möödunud nädalal küsis ajakirjanik minu abikaasalt, millisena näeb tema praegu Eestit. Selline riukalik küsimus, mis tundub lihtne, aga on tegelikult keeruline vastata. Sirje rääkis, et Eesti, mida tema näeb, on järjest rohkem meie laste ja lastelaste nägu, et nemad on oma vanematest ja vanavanematest paremad, et nad on kiiremad, nutikamad, julgemad, targemad. Olen kindel, et Sirje pole ainus, kes nii näeb.

Ja mis siis meile jääb? Tarkus ja julgus anda noortele võimalus.

Head iseseisvuse taastamise päeva meile kõigile!

Märksõnad
Tagasi üles