Vanasti käisid Paides veel suvetuurid

Artikli autor ja legendaarne Paide tänavakunstiteos. Foto: Keskaja Inimene

Vanasti käisid Paides veel suvetuurid. Kuna mina olin alles laps ning elasin linna teises otsas, pidin reeglina nautima Black Velveti ja Anaconda esinemisi oma viienda korruse rõdult, kuhu kõik oli õnneks suurepäraselt kuulda. Iga kord, kui Vallimäel astus üles Koit Toome, läksime aga kohale – tema vanaema elas Paides ning oli juhtumisi meie hea peretuttav. Koit jäi vahel peale kontserti ööseks vanaema juurde ning ühel korral oli endaga kaasa võtnud ka Musta Q poisid, kes olevat olnud väga toredad ja viisakad ning selle eest teinud Koidu vanaema neile hommikuks pannkooke. Nii, palun, see oli minu väike panus Eesti 90ndate popmuusikaloo jäädvustamisse.

Ühel korral õnnestus mul Paide vallimäe laval näha ka Propellerit. Peeter Volkonski ütles tookord midagi, mis mind siiamaani kummitab ja millele mõtlen sageli. Vürsti avasõnad olid: «Tere tulemast Paidesse, Eestimaa persse!» – ta põhjendas seda sellega, et kui hoolikalt vaadata, siis inimkeha kese ei asu mitte südames, vaid hoopis tükk maad lõuna pool. Ja nii ma nüüd olengi vahepeal nii Tallinnas kui Pärnus elanud, kuid lõpuks ikkagi Eestimaa persse naasnud. Sest mulle täitsa meeldib siin.

Paide meeldib mulle peamiselt seetõttu, et ta on päris linn. Kuigi pooled majad on vanad, puust ja lagunenud, ei ole Paide elutu ja kunstlik Tallinna lähiümbruse eeslinn, samuti pole ta mingi Harju- või Raplamaa raudteeasula, kuhu kolitakse ainult sellepärast, et Tallinnasse ei jõuta omale elamist osta. Meil on kirik, kindlus, mitu poodi, keskväljak, haigla ja isegi paar kuud on veel teatrit (nutan, karjun, oksendan). Eelkõige meeldib mulle, et Paide ei ole Türi.¹