/nginx/o/2021/05/26/13805322t1hb888.jpg)
/nginx/o/2022/09/09/14818757t1ha31d.jpg)
- Üle katuse pole autot kunagi keeranud
- Nimekad tiitlid tõid igal aastal uue ralliauto
- Kaardilugejaga peab olema suurepärane klapp
Eesti üks endisaegseid edukamaid rallisõitjaid Margus Virkoja süda põksub Paide ralli eel kiiremini, sest suure ralli naasmine kodukanti äratab vanad mälestused ellu ja loob võimaluse jälle rallimasina rooli keerata.
Margus Virkoja (71) ütles, et hiljuti avanes tal võimalus vana Volgaga Paide ralli teedel kihutada, mis oli tõeline nostalgiahetk. «See oli äge tunne! Viimased võistluskiirustel roolikeeramised Volgaga jäid mul umbes 33 aasta taha,» lausus ta.
Augustis kutsusid Paide ralli korraldajad Virkojaga demosõitu tegema tuntud suunamudijad Liisa-Maria ja Nick Connori. Pöördesse aeti nii Roland Muraka praegune rallimasin Ford Fiesta Proto kui ka ajalooliste ralliautode entusiasti Alar Hermansoni kollektsiooni kuuluv Volga ehk GAZ 24.
Just seda viimast meie rallilegend ohjaski, sest kes muu suudaks vanast Volgast suurimat kiirust välja pigistada ja kurvilistel teedel rasket rauda hoida.
Margus Virkoja märkis, et suurim kiirus, mis ta omal ajal Volgast välja võlus, oli 170 kilomeetrit tunnis. «Seda vaid ideaalsetes tingimustes, kui oli varajane ja niiske hommik, tee oli sirge ja mootor töötas nagu kellavärk,» selgitas ta. «Ralliolukorras arendas võistlusauto pikematel sirgetel kuni 150 kilomeetrit tunnis. See näit polnud spidomeetril mingi ime.»
/nginx/o/2022/09/09/14818758t1h63e9.jpg)
Virkoja ütlust mööda olid Žigulid ja kohati isegi Moskvitšid Volgadest kiiremad, aga seda peaasjalikult masinate kaaluvahe tõttu. Žiguli eelis tuli välja kurvilistel teedel, sest kergema auto pidurdusmaa oli lühem ja kurvi sai võtta kiiremini. Volgad olid käänulisel teel veidi kohmakamad ja aeglasemad.
Virkoja ütles, et talle ei meeldinud üldse kiired rallikatsed. «Kui pärast aegasid võrdlesime, siis just need tulid mul hästi välja. Hinges nautisin ise pigem rohkete kurvidega tehnilisi radu, nagu olid näiteks Lõuna-Eestis,» lausus ta.
Ega autorallil saa valida, millistel teedel sõidad. Kuigi Virkoja ütles, et vanasti said rallisõitjad käia juba vähemalt nädal enne võistlust rajaga tutvumas ja harjutamas. «Meie Mati Tiidelepaga muide tegime väga palju trenni ega võtnud midagi iseenesestmõistetavalt. Teadsime, et tulemuste nimel tuleb rada selgeks õppida ja korduvalt läbi sõita, et võistlusele saaks kindla tundega peale minna,» selgitas ta.
Asi polnud Virkoja ütlust mööda selles, et nad oleksid kartnud puusse või kraavi põrutada, vaid tahtmises sõita kiiresti ja veatult, et olla parimate seas. «Kui hakkad kartma seda, mis puude taga võib olla, siis ei tasu rallit sõita. Hirmul pole spordis kohta, kuid ambitsioon peab olema. See viib edasi,» lausus ta.
Kuldsel tandemil Virkojal ja Tiidelepal ambitsiooni jätkus, sest kui korra oli juba parimate sekka sõidetud, tahtsid nad veel ja veel näidata, et suudavad veelgi kiiremini ja paremini. Ja seda nad suutsid.
Margus Virkoja on kahekordne Nõukogude Liidu autoralli meister Volga klassis, kaks korda tulnud samas klassis hõbedale ja ühe korra saanud pronksi. Balti meistritiitel on talle omistatud nii veoautode kui ka sõiduautode krossis. Eesti meistritiitleid on Virkojal ette näidata kuus: kolm autoralli Volgade klassis, üks jäärajasõidus ja kaks rallikrossis. Talle on antud Nõukogude Liidu meistersportlase tiitel.
Kõik sai alguse sellest, et Virkojade peres oli mootorispordi pisik ammu sees ja see on põlvest põlve edasi rännanud. Marguse isa Valdek Virkoja oli liidu meister veemootorispordis, mistõttu puutus ta lapsepõlves mootoritega pidevalt kokku. Autosporti hakkas ta harrastama kooli kardiringis August Nemvaltsi juhendusel.
Rallikirg haaras Virkojat ATB 10 (Paide autobaas nr 10) töötajana, kui ta nägi, et ettevõte toetab autosporti ning kogu tööväline elu keerles autode putitamise ja rallisõitmise ümber. «Algul küsisin tööandjalt sõita hoovil õnnetult seisnud vana GAZ 51, et see korda teha ja rallit proovida. Enn Sarap mõtles ja andis mulle veidi uuema veoka ning käskis sellele rallika ümber ehitada,» meenutas ta.
/nginx/o/2022/09/09/14818759t1h5829.jpg)
Aasta oli siis 1976, kui Margus Virkoja tegi veoautoga kaasa esimese rallisõidu. Kaardilugeja oli Kalev Kotsar. Lisaks autorallile sõideti ka krossi. Nii kolm aastat. Sealt kõrvalt tegi Virkoja vaikselt silma Volgadele. «ATB mehed Enn Sarap ja Raivo Runnel sõitsid Volga klassi. Sarap jõudis koos Hillar Salumäega ka Nõukogude Liidus medalile. Küsisin siis Sarapi vana kapitaalremondist tulnud auto endale ja Kotsarile sõita. Kuna nad said uue masina, siis saimegi ja sõit Volgadel läks lahti,» meenutas ta.
Tulemused ei lasknud end kaua oodata. 1979. aastal hakkas Virkoja jagama autot Mati Tiidelepaga, kellele ta tegi ise ettepaneku kaarti lugema tulla. Varem sõitis Tiidelepp rallit Erki Tuikeniga, kuid kutse peale vahetas ta ekipaaži. «Tol ajal olid kaardilugejad tavaliselt asutuste varustajad, kelle tööalased sidemed ja hankimisoskus tulid autospordile kasuks. Nad suutsid jupid, mida kusagilt saada polnud, välja ajada ning tänu nende ettevõtlikkusele oli mehaanikutel, millega masinat remontida ja kiiremaks teha,» selgitas ta.
Ega võistlusautode tuunimist eriti lubatud, kuid natuke siit-sealt paremini tööle panna ja masinat kergemaks teha sai ikka. Abilisi oli autobaasis ralliautode ümber askeldamas palju. Kuldsete kätega mootorimees Elmo Orav hoolitses selle eest, et mootor töötaks õlitatult, Aivar Kolsar oli luksepp, kes timmis käiguosa ning assisteeris sõitjaid võistlustel. Oma panuse andsid ühel või teisel moel paljud ettevõtte töötajad. «See oli kõigile justkui auasi, et nende sportlastel läheks hästi,» märkis Virkoja ja lisas, et kogu sporditegemine käis ettevõtte toel. Mitte küll rahaliselt, vaid masinate, varuosade, rehvide, kütuse ja töökäte abil, nagu toona oli kombeks.
Põhjus, miks Järvamaa rallimehed tegid suuri tegusid just Volgadega, peitus Koeru autoremonditehases, kus tegeldi just Volgade remondiga. Virkoja märkis, et suhted Koeru meestega olid head ning palju varuosi ja puudu olevaid detaile said nad just nende abiga. «Ega siis tehasest tulnud auto olnud sel ajal ideaalses sõiduvormis. Kõik oli vene värk ja tuli välja vahetada või töökorda timmida,» naljatas ta.
Mati Tiidelepa varustajaoskused kulusid rallipaarile kahtlemata marjaks ära, kuid peale selle oli ta Virkojale ideaalne kaardilugeja. «Esimesest korrast peale, kui ühte autosse istusime, klappis kõik suurepäraselt,» sõnas ta.
Mehed võisid küll tavaelus vaielda ja eriarvamusel olla, kuid võistlusolukorras olid nad üks meeskond ja autosse ei tulnud tüli kunagi kaasa.
Juba 1979. aastal kroonitigi Margus Virkoja ja Mati Tiidelepp Eesti meistriteks ja nad said kutse tulla koondisse. Virkoja mäletas seika, kui nad läksid Leetu koondisega võistlema, kuid lõpuks pärast pikki treeningsõite neid rajale ei lastudki, sest neil oli väidetavalt liiga vana auto. «See oli suur pettumus, sest me ei sõitnud sugugi kehvemini kui teised,» sõnas ta.
Kui Enn Sarap sai autobaasi direktoriks, eraldas ta suure autospordi entusiastina Virkojale ja Tiidelepale kohe uuema ja parema Volga, millega mehed sõitsid end 1980. aastal Nõukogude Liidus pronksmedalile. Aasta hiljem terendas neile taas pronks, kuid mingitel segastel asjaoludel võeti üks katse maha ja leppida tuli neljanda kohaga.
/nginx/o/2022/09/09/14818760t1h6316.jpg)
Meeste head taset märgati juba ka ministeeriumis ja neile eraldati uhiuus Volga. Sealt edasi saatis Virkojat ja Tiideleppa tõeline edulugu, sest 1982. aastal sõitsid nad end esimest korda Nõukogude Liidu meistriteks. Sama vägitegu õnnestus neil korrata ka aasta hiljem.
See tõstis nad spordiredeli tippu ja nad arvati koondisse. Eduga käis kaasas eelis saada igal aastal uus võistlusauto ja kasutada vana treeningsõitudeks. Võimalusi ja toetajaid tuli juurde ja kõik läks sportlikus plaanis väga hästi.
Kahele meistritiitlile järgnesid 1984. ja 1985. aastal Nõukogude Liidu hõbedased aurahad, kuid siis tõmmati Eesti meeste eduloole kriips peale nõukogulike absurdsete reeglitega, mis lubasid 1986. aastal meistritiitlile võistelda üksnes väljavalitud autosportlastel. Meie mehed nende hulka ei kuulunud. «Läksime küll kohale, aga võidu korral poleks me medaleid saanud. Lõpuks keeldusime selliste tingimustega starti minemast,» ütles Virkoja.
Volga meeste taak oli Virkoja selgitust mööda ka see, et väljapoole raudset eesriiet võistlema ei pääsenud. Autorallis oli neli võistlusklassi: kuni 1300 m³, 1300–1600 m³, kuni 2500 m³ ja spetsiaalautode klass. «Just need spetsiaalautod, mida saadi eritellimusel tehasest ja mida Eestis tuunisid Vihuri mehed, käisid ka välismaal võistlemas. Need olid kiiremad ja konkurentsivõimelisemad masinad,» selgitas ta.
Nii nagu autospordis ikka, on ka Margus Virkojal tulnud rinda pista tehniliste viperuste ja ebaõnnega. «Pean ütlema, et seda siiski suhteliselt vähe. Oleme kolmanda koha pealt mootoririkke tõttu katkestanud ja mõne korra on veel olnud, kus pole jõudnud päris sellisele tulemusele, nagu olnuks võimalik,» meenutas ta. «Nendel liidu meistrikatel, kus võitsime pronksi, olime kulla konkurentsis, kuid siis põrusid auklikul teel juhtmed pistikust lahti. Otsisin tükk aega pistikut ja sinna läkski aeg kaduma. Hiljem õppisime sellest ja panime juhtmed rooli külge kinni nii, et need ei saaks lahti tulla.»
Üle katuse rullunud pole Virkoja oma võistlusautoga kunagi. «On olnud kolmveerand tiiru ja külili sõitmist, kuid üle katuse ringi peale pole ma autole kunagi teinud,» ütles ta.
Samuti pole Virkoja oma masinaga kunagi vastu puud sõitnud. See ei tähenda, et tol ajal poleks rallispordis midagi juhtunud. «Juhtus ikka ja paar traagilise lõpuga õnnetust on selle aja jooksul samuti ette tulnud, ehkki turvanõuded olid juba siis väga karmid. Lihtsalt masinad ja varustus olid kehvemad,» lausus ta.
Oma viimase ralli sõitis Margus Virkoja 1989. aastal. Siis tulid elumuutused ja Paidest mujale tööle asumine ning kihutamine oli selleks ajaks end juba ammendanud. «Olin palju saavutanud ja sellega rahul ning midagi enamat polnud enam püüda,» märkis ta.
Ralli juurde tagasi pöördus Virkoja poeg Marko rallihuvi kaudu. «Minu tuules hakkas rallit sõitma ka Marko ning püüdsin talle edasi anda nii palju teadmisi, kui mul oli. Ajad ja masinad olid siis muidugi juba teised,» ütles ta.
Kaasa lõi Virkoja ka Paide ralli kauaaegse rajameistrina, kandes hoolt, et võistluskatsed oleksid Järvamaa teedel põnevad ja eripalgelised. «Võtsime eesmärgi, et teeme nii palju, kui suudame, aga teeme hästi. Nii kujuneski Paide rallist üks Eesti tippvõistlusi, kus oli palju osalejaid ja kus stardis olla oli auasi. Tehumardi ehk Saaremaa rallile me silmi ette ei teinud, sest see on läbi aegade olnud Eesti kõige menukam rallivõistlus, kuid kandadele astusime küll,» lausus ta.
Virkoja ütles, et isegi Ott Tänak on noore poisina Paide rallil osalenud. Juba toona sosistasid kohalikud Saaremaa rallimehed, et sellest poisist veel tuleb midagi. «Ma ei tunne Tänakut küll isiklikult, kuid nüüd tagantjärele on tore mõelda, et temagi rallisõitjaks arenemise loos on Paide rallil oma koht,» ütles ta.
Järvamaal korraldatud Paide ralli oli Virkoja hinnangul sõitjaile paeluv just salakavalate kurviliste teede tõttu. «Mägesid ega kiviaedu meil polnud, aga ägedad teed olid küll,» lausus ta. «Siis olid kurvid järsemad ja maateedel valdavalt kruusakate. Tänapäeval on rada palju raskem teha, sest teed on sirgemaks ehitatud ja igal pool võtab võimust asfalt.»
Ka on jäänud rallid Virkoja meelest oluliselt lühemaks. Omast ajast mäletab ta, et koos katsetega tuli mõnikord terve ralli jooksul läbi uhada tuhat kilomeetrit. Nüüd ei taheta sõitjate kulusid suureks ajada ning vahemaad ja kiiruskatsete pikkused on oluliselt lühemad. Küllap on see aega ja praeguseid võimalusi silmas pidades ka mõistlik.
Sellele vaatamata ootab Margus Virkoja Paide rallispordi tagasitulekut võistluskaardile suure huviga. «Kindlasti lähen rallikatseid vaatama ja olen korraldajatele nii palju abiks, kui oskan ja saan,» lubas ta. Rallipisik pole temast kuhugi kadunud.
Algul oli jutt, et austusavaldusena Paide ralli 40aastasele ajaloole sõidab Virkoja ka rallil demot vana Volgaga, kuid Alar Hermansoni ainulaadne Volga viidi juba ära järjekordsele historic-rallile. «Kas neil õnnestub kusagilt veel mõni sõitev ralli Volga leida, ma ei tea. Kui õnnestub, siis pole mul roolikeeramise vastu midagi,» ütles ta.
Tavaelus Margus Virkoja rallisõitmisest puudust ei tunne. Iga päev keerab ta hoopis betooniauto rooli ja selle suure masina peal kihutama ei kipu. «Olen rallispordis rõõmuga nüüd pigem kaasaelaja ning naudin nooremate meeste sõitu ja edu,» lausus ta.