Õpilaste spikrid muutuvad ajas üha igavamaks

Paide gümnaasiumi inglise ja prantsuse keele õpetaja Kaidi Aabla kogub juba üle 15 aasta õpilastelt spikreid. Foto: Kristo Kivisoo

Spikerdamine on õpilastega kaasas käinud aegade algusest, kuid viisid ja vahendid, mida selleks kasutatakse, on ajas muutunud ning pole sugugi võimatu, et paberkandjal spikrid on peagi ajalugu. Et paberspikrid ei lõpetaks paberihundi lõugade vahel, hakkas Paide gümnaasiumi õpetaja Kaidi Aabla neid aastate eest koguma. Nüüd võib ta ette näidata juba sadakond peenekirjalist salakirjutist.

Kaidi Aabla püüdis meenutada, kust kõik alguse sai, kuid seda täpset hetke ja põhjust ta välja ei mõelnudki. Igal juhul oli ta siis veel Paide ühisgümnaasiumi õpetaja ja nägi õpilaste käes üht spikrit ringlemas. «Ma ei tea, kas õpilased andsid selle mulle ise või küsisin, kuid minu kätte see jõudis. Hoidsin alles ja mõtlesin, et võiks neile lisa hankida,» lausus ta.

Nii hakkasidki õpilased vabatahtlikult Aablale spikreid tooma. «Kasutatuid muidugi,» lisas ta naljatades. Ehkki nende kasutegurit ta täpselt ju ei tea. Mõnel juhul on spikker õpilasele lihtsalt moraalseks toeks. «Olles selle läbi töötanud ja oma käega kirjutanud, on sageli kõik spikril olev meeles,» sõnas ta.