Isehakanud kunigatütred ja -pojad ehk iga keevitaja jäägu oma liistude juurde

Foto: Dmitri Kotjuh

Seitsme maa ja mere taga oli üks kuningriik. Selles kuningriigis tehti rasket ja lihtsat tööd, seal ei elanud kuningatütreid ega -poegi, polnud säravaid pidusid ega uhkeid öölokaale. Kuningriik oli asukohalt keskmaa, kuid sisult ääremaa mis ääremaa.

Ainuvalitseja oli lastetu, hall ja väsinud. Tema inimesed ei olnud temaga rahul. Olgu küll, et nime poolest kuningas, siis sama hästi võinuks pukki panna topise. Midagi halvemuse poole sellest sammust kuningriigis nii ehk naa ei läheks.

Nõnda arvasid lihtsat ja rasket tööd tegevad inimesed. Nad ei eksinud!

Kuningal, nagu juba öeldud, polnud järeltulijaid. Nii mõtles ta välja plaani jagada oma riik kolmeks ja anda igale kodanikule võimalus olla ise lühikest aega kuningas. Siis pidi valitseja­sau edasi minema järgmistele.

Rahvas võttis selle plaani umbusuga vastu. «Kuidas nüüd meie, lihtsat ja rasket tööd tegevad, ühtäkki võimu juurde saame?» küsisid nad. «Võtke-võtke, näete siis ise, et valitseja olla pole üldsegi lihtne!» lükkas vana kuningas vastuväited kõrvale.

Eks natukene sulatas alamate meelt pehmemaks ka valitsemiskohustusega kaasnevad hüved esindustõllast ja -hobustest, isiklike teenijate ja kopsaka juhi­palgani.

Nii said osakuningriikide juhiks keevitaja, lüpsja ja maaler. Kõik oma ametis tublid inimesed, kuid valitsejana keskpärased, et mitte öelda saamatud. Kuningriigile polnud aga vaja midagi muud, kui et seal jätkus kõik samamoodi, stagnatsiooni tuules.

Seejärel said võimule bussijuht, kokk ja hooldaja. Nende järel tulid sportlane, lasteaiakasvataja ja ametnik. Osa neist pidas vastu kauem, osa vähem, kuid varem või hiljem naasid kõik oma tavatöökohtuste juurde.

Kuningriik oli endiselt kuningriik. Nüüd pealtnäha vaat et uhkemgi kui varem, sest ühe ja halli asemel oli võimul kolm ja kirevat.

Lokaale, pubisid, klubisid, elu ja melu sinna riiki ei tulnudki. Väsinud ja vaesed inimesed muudkui otsisid võimalusi, kuidas parematesse kuningriikidesse pääseda. Nende oma riigis kulus ju kogu aeg osavalitsuste kemplemisele ja võimupiruka jagamisele. Vabatahtlikult ei tahtnud valitsemast minna ükski seni end tublina näidanud ametimees.

Kuigi see võinuks tuua õitsengu ja juhtimise juurde uusi ja tarku inimesi, ei mõelnud keegi enam kuningriigi taasühendamisele. Pigem terendas igal kokal, keevitajal, maalril peas plaan oma isiklikust võimutäiusest.

Seitsme maa ja mere taga oli üks kuningriik. Selles kuningriigis tehti rasket ja lihtsat tööd, seal elasid isehakanud kuningatütred ja -pojad, kuid polnud säravaid pidusid ega uhkeid öölokaale. Kuningriik oli asukohalt keskmaa, kuid sisult ääremaa mis ääremaa.