T, 7.02.2023

Elukaare teine ots vajab hädasti tähelepanu

Tiit Reinberg
Elukaare teine ots vajab hädasti tähelepanu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Helmen Kütt.
Helmen Kütt. Foto: Marko Saarm

Kui muidu kerkivad väärika vananemise ja pikaajalise hoolduse probleemid haruharva uudiste peateemadeks, siis viimastel kuudel on olnud vastupidi. Hoolekandereform on olnud meediapildis päris tähtsal kohal. Paraku ka mõneti negatiivses võtmes. Lausa selliste väideteni välja, nagu oleks tulekul suur ja kulukas läbikukkumine. Kirjutatakse, nagu hakkaks riik laristama ja eakaid hooldekodudesse suunama ning et kodu ja hooldekodu vahele ei jää enam koduhooldust ega ka muid toetavaid teenuseid.

Kajastusi lugedes kipub vägisi jääma mulje, et kauaoodatud üliolulisele reformile püütakse jalga ette panna. Nii mõnigi opositsioonipoliitik on rääkinud hooldekodude teemal üsna halvasti varjatud kahjurõõmuga. On isegi neid, kes manavad silme ette pilti, kus peaaegu kõik eakad peavad hooldekodudesse minema. See on ju lausa pahatahtlik. Pilti on trüginud terav poliitiline konkurents.

Tunnen kohustust ja vajadust asja selgitada. Sotsiaalkaitse ja minu hinnangul üleüldse Eesti elu valusaim probleem on see, et inimeste elukaare lõpuosa on jäänud suures plaanis riikliku tähelepanuta. Eluaeg tööd teinud inimesed on vanaduses pigem koorem riigile ja mure lähedastele, mis on väga vale suhtumine. Eakate päeval või vanavanemate päeval kõneleme kauneid sõnu, kuid argipäevadel on nii lähedased kui ka kohalikud omavalitsused oma muredega üksi.

Märksõnad
Tagasi üles