N, 2.02.2023

Orkaan meie kirjandustaevas

Aarne Ruben
, kirjanik ja kriitik
Orkaan meie kirjandustaevas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirjanik Tõnu Õnnepalu.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu. Foto: Sander Ilvest

Kui inimene hommikul ärkab, siis jõuab ta teadvusesse vihje: tänasel päeval võib jälle tulla kas solvumist või tühistamist. Kaugustes käib sõda, riigijuhid näivad isehakanuna, valida on väheseid ja kirjandusüritusi korraldatakse vähe. Sellepärast püüame šamaanide järel pöörata ära metsa, nautides närvilise elu järel vaikust ja rahu. Üks niisugune nõidarst ongi raamatu «Eesti loodus» autor Tõnu Õnnepalu.

Tõnu Õnnepalu alustas oma okkalist kirjanikuteed 1985. aastal luulekoguga «Jõeäärne maja». Teadlikud kirjandussõbrad juba teadsid siis, et tema näol on tegu noore loodustundliku bioloogiaõpetajaga kusagilt Hiiumaa tagarandadelt, kuhu isegi pääsukesed, keda harva mere kohal kohatakse, pea kunagi ei satu.

Rein Põder pidas nime Õnnepalu esialgu varjunimeks. Juba siis teadis Tõnu Õnnepalu lihtsat tõsiasja, millest räägib vanarahvas: iga su teos on ainult ühes faktide ja loomingulise biograafiaga su enda kohta. Mis sa endast välja kirjutad, see ei ole enam sinu oma, vaid juba kõigi oma.

Autori värske teos «Eesti loodus» on väga mitmeplaaniline. Juttu tuleb sellest, et mets on liigendamata üksus, kuhu šamaan läheb väga pikkade sammudega. Harilik seltskond püsib vaevu tal järel. Mäletame meie seniseid metsa-isasid: Hendrik Relve ja Juhan Lepasaar viisid meid otseteed metsa, aga näiteks Aleksander Heintalu pidas oma riituseid pigem võsasel puisniidul – ei usaldanud süvametsa majesteetlikkust! Lõi veidi kartma.

Tõnu Õnnepalu on üks neist šamaanidest, kes meid pikkade sammude järel metsa kaotab. Tema endagi tegevuste kohta üheksakümnendate alguses võiks Roland Barthes nentida: autori surm. 1990. aastal ilmus luulekogu «Sel maal», mis veidi kandis toona tavapärast fosforiidisõja paatost.

Äkki oli aga autor Õnnepalu avalikkuse eest kadunud. Välja ilmus maailmamees Emil Tode, kes oli valmis pendeldama Pariisi tänavakohvikute ja Pelgulinna-vanaema keldrikorteri vahel. Siis jäi küll tunne: meie Tõnu Õnnepalu on jäänud Hiiumaa metsa, uurima seda, miks niihästi Hiiumaa kui Ithaka olid täielikult kaetud metsaga, enne kui neid avastas kirjutatud ajalugu. Tode on tema asemel ja kirjutab «Piiririiki», kogu maailmas loetud teost. Kui Emil viis oma lugeja Pariisi rändama, siis tema teose üks lehekülg oligi nagu Louvre.

Nüüd on siis juttu Esna mõisast. Mõisate südametes on lihtne loogika: veel viis veerandsajandit tagasi kõigutasid tiigi vood langenud lehti lehtlas istuva valgest pitsist päevavarjuga mõisapreili ees. Aga praegu on sellised kohad tõenäoliselt umbe kasvanud – ainus valge, mis sealt paistab, on raudrohi võsas.

Kirjanik kurdab, et mõisasakste järglaste maastikumälu kadus ära, kunagine maaparandus tõstis kõik ümber ja matsid tassisid minema mõisasüdamete ehitusprahti. Autor jutustab ka sellest, et eestlaste vanad metsarajad on turvalised ja nende varal võid kõik metsad läbi käia. Kanadas Kotkajärvel aga raivasid neid metsaradu omal ajal ainult indiaanlased. Kui punanahad lahkusid, ei hakanud mugavad valged metsi enam läbima. Ja nii kadusid ka rajad. Nii on mets seal nagu meri, millest naljalt enam läbi ei lähe.

Mäurassaare talu keset Muraka raba on köitnud autorit. Mäurassaare on kõrgem liivanõmm keset raba. Ükski kaart ei ole kunagi ära tundnud, et seal oleks iial küla asunud. Enne sõda oli aga teada, et seal elasid perekond Vaasid: isa, ema, kuus poega ja kaks tütart. Sõjas said kolm poega surma, ülejäänud kandsid edasi rahvuse elutuld. Autor kirjutab, et Vaaside talu justkui teadis, et võõras ligineb.

Kogu soo jäi äkki vaikseks ja talu õuel ei olnud kedagi. Varsti tuli võõra juurde kas isa või vanim perepoeg Meinhard nii muuseas hobust rakendades või kaevul askeldades. Hakkas ääri-veeri uurima, mida siis kallis külaline ka soovib. Situatsioon on võrreldav orkaani lähenemisega lindude biotoobis – vahetult enne orkaani algab suur vaikus ja siristama jäävad üksnes mõned vähem tähtsad linnud.

Ühes teises kohas kirjutab autor, kes üldse looduses kõndivat inimest märgata võib: «Hoopis rohkem kui meie soos näeme, nähakse meid. Aga meie ei saa sellest kunagi teada.»

Võib-olla hinnata ka Tõnu Õnnepalu «Eesti loodust» orkaaniks meie kirjandustaevas? Kindlasti, sest seda võiks pidada mh käsiraamatuks metsas liikujale. Selliseid ei ilmu meil just ülearu tihti.

Väike tõrvatilk ka: Lahemaa ajaloost kirjutanud ajaloolase nimi oli siiski Enn Tarvel, mitte Peeter Tarvel, nagu autor ühel leheküljel väidab. Tarvel just mõtiskles nende paikkondade üle, kus Soodla polügoon on nüüd põlismetsa lõikunud.

Muraka raba avarused, noorte kaljukotkaste pesad, palgipoiste vanad parvetussillad, kruusased seljandikud, millest algavad soosaared, karjakoplite jootmiskohad – kõik need köidavad autorit, kes elab loodusega ühes rütmis. Kaheksakümnendad aastad, kui Tõnu Õnnepalu alustas, tekitavad nostalgiat – nood talved, mis selleski teoses peegelduvad, olid siis külmemad kui praegu ja me teadsime, et metsa läbimiseks on meil tarvis šamaani. Kasvõi seda sisemist.

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu, «Eesti loodus».
Tõnu Õnnepalu, «Eesti loodus». Foto: Raamat

«Eesti loodus»

Paradiis, 2022

216 lk

Märksõnad
Tagasi üles