Paide Teatri kunstilise juhi ja lavastaja Jan Teeveti sõnul räägib lavastus hetkest enne lõppu, hetkest, kus pole sugugi võimatu, et lõpu asemel saabub midagi hoopis muud. „Kujutage ette! Kaks sõpra on terve õhtu juttu ajanud. Ehk midagi söönud. Joonud pudeli või paar veini. Ja otsustavad siis, et kõik, tänaseks aitab. Minnakse koridori. Üks aitab teisele palitu selga, lubatakse peagi jälle näha. Aga siis peatutakse uksel. Viivuks. Veel üks jutt. Veel üks mõte, mis vajab jagamist. Ja teine. Ja viies. Ja nii möödub kolm, neli tundi, mida ei kajasta ükski protokoll. Neli tundi, mis on korraga ajast väljas ja ometi – aja tuum,” sõnab lavastaja.
Paide Teatri näitleja Maria Paiste sõnul on lavastuse üks kese kohtumine: „Oaas ei ole kunagi lõpp-punkt, see on kohtumiste kesktee, kus saavad kokku kõik need, kes on teel. OAAS on peatuspaik, hetk ajas ja ruumis, kus kohtuda.”