Jaak Madison: Riigikogu valimiste olulisim teema majanduspoliitikas on energeetika

Jaak Madison. Foto: Remo Tõnismäe

Valimiste eelne aeg on alati kui muinasjutulik pidu: lubatakse kõrgemaid pensione, madalamaid makse, uusi maanteid ja toetusi nii ühtedele kui teistele. Pärast valimisi tuleb aga tihti «üllatuseks», et elu polegi nii ilus ja lõbus, kui parteid enne lubasid.

Kes veel mäletab, kuidas 2015. aastal valimiste eel lubas Reformierakond mõnusamat elu kõigile, kuid vahetult, vähem kui kaks kuud pärast valimisi hakkas robustselt tõstma kütuseaktsiise, mille õigustuseks toonane haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi ütles riigikogu ees umbes nii, et kahjulikku tarbimist tulebki kõrgemalt maksustada, ja peaminister Taavi Rõivas soovitas osta säästlikuma auto. Kindlasti toredad soovitused, mis kuidagi ei aita maapiirkonna elanike toimetulekule kaasa, veel vähem on toeks meie ettevõtjatele.

Kuid nende valimiste vaieldamatult enim majanduslikult mõjutavaks küsimuseks kujuneb energiapoliitika, millel on mõju ka laiemalt sotsiaalselt ja majanduslikult. Siin on tekkinud selgelt kaks vastanduvat poolt. Ühed (Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Eesti 200) lubavad utoopilist rohepööret ja seda, et Eesti läheb aastaks 2030 (seitsme aasta pärast!) üle üksnes taastuvenergiale (päike ja tuul). Teise leeri, mida veab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (osaliselt nõustub meiega ka Isamaa), sõnum on, et Eesti inimestele ja ettevõtjatele on selgelt odavaim viis saada energiat väärindada Eestile kuuluvat rahvuslikku rikkust nimetusega põlevkivi. Keegi ei kahtlegi, et ühel hetkel tuleb ka põlevkivist loobuda, kuid rääkides ressursi lõppemise ohust, siis räägime vähemalt 50aastasest perioodist.