Kadri Paas: valitsuste tegemata varjenditest

Kadri Paas Foto: Liina Notta

Eesti sünnipäeval saab aasta päevast, mil Vene okupatsiooniväed tungisid iseseisva Ukraina territooriumile. Euroopa pinnal algas sõda, mida ei ole nähtud teise maailmasõja päevist saadik. Mis võiks olla selle tragöödia moraal Eestile?

Ukrainlased kaitsevad oma inimesi: hoiavad tsiviilisikute elu ja tervist, säästavad naisi, lapsi ja vanureid Vene okupantide sihilike ja tapvate õhurünnakute eest, sest enamasti surevad sõdades tsivilistid. Välja arvatud Nõukogude/Vene armees, kus arvestataksegi suur osa isikkoosseisust kahurilihaks, sest seda jätkub nii vastase väljakurnamiseks kui enamasti ka alistamiseks. Peaasi, et tehnikat, moona ja masinaid jätkuks.

Ukraina sõja puhul, kus venelased ründavad rakettide ja suurtükkidega süstemaatiliselt elumaju ja terveid linnaosasid pühitakse maakaardilt, oleks tark küsida, milline on Eesti elanikkonnakaitse, antud artikli kontekstis varjendite plaan. Kas see eksisteerib pelgalt paberil – kui sealgi – või oleks Eestiski šanssi kõige kaitsetumatel õhurünnakutes ellu jääda? Kui ellujäämisvõimalusi on, siis mida varjendid endast kujutavad?