Räägime siis kultuurist

Arlet Palmiste. Foto: Dmitri Kotjuh

Poliitikust sõber rääkis hiljuti loo, kuidas volikogu eelarvekomisjoni koosolekul ütles komisjoni esimees raske ohkega pärast seda, kui kõik teemad olid läbi võetud ja isegi ilmast räägitud, et räägime siis sellest kultuurist ka.

Nii see on. Rahajagajad ei taha kultuurist rääkida, sest kultuuri ei saa toppida Exceli tabelisse. Natuke muidugi saab. Igal üritusel ja tegevusel on kuluread ja vähesel määral ka tuluread, kuid tavapäraselt need ei ühti. Emotsiooni, traditsioonide jätkuvust, rahva ja emakeele püsimisest saadud tulu ei ole võimalik rahanumbriga mõõta ja tabelisse toppida.

Räägime siis sellest kultuurist ka. Tegelikult on asi väga lihtne. Eesti Vabariik on loodud selleks, et tagada eesti rahva, kultuuri ja keele püsimine. Selle mõttega algab meie põhiseadus. Just rahvas ja tema kultuur on see, mille tarvis on meie riik loodud. Eesti oma rahvusriik. Teised rahvad peavad sellega arvestama ja seda austama. Kui me elavdame majandust, siis selleks, et Eestis elu püsiks ning eesti rahvas ja keel jääksid kestma. Kui me arendame sõjaväge, siis selleks, et saaks kaitsta eesti rahvast, tema keelt ja kultuuri. Meie riigi keskmes on eesti inimene oma keele ja vanavanematelt edasi antud kommete ja oskustega, mis kokku moodustavadki rahvusliku kultuuri.