Ämm loovutas garaaži pruulikojale

Merit Männi
, ajakirjanik
Copy
Mõdu.
Mõdu. Foto: Margus Ansu

Käsitööõlled pole Eestis enam ammu tundmatu teema, väikseid ja suuremaid pruulikodasid on kerkinud nagu seeni pärast vihma ning kodumaiste käsitööõllede valik kaupluste riiulitel või söögi-joogikohtades on väga lai. Igaüks leiab oma maitsele midagi. Sama menukaks on saanud ka veini- ja siidrikojad ja seal tehtav märjuke. Suve alguses aga alustab Järvamaal tegutsemist pruulikoda, kus pudelitesse villitakse märjukest, mille ajalugu ulatub aastatuhandete taha – mõdu.

Sellel nädalal tutvustas mõdukoda ja tulevikuplaane lähemalt TV3 saatesari „Eesti toidumatk”, mille võttegrupp Roosna-Allikul peatselt tegutemist alustavat mõdukoda ja selle peremeest Kristjan Aruoja külastas. Igapäevaselt Tallinnas elav ja töötav Aruoja peab ise juristiametit, ent väikepruulimisega on oma sõnul tegutsenud juba kümme aastat, alustades omal ajal õlle pruulimisest. Avastas siis aga enda jaoks mõdu ning hakkas selle valmistamise kohta rohkem uurima. „Tegin esimesed mõdud valmis – läks halvasti,” kommenteeris mees oma esimest, ebaõnnestunud mõdutegu. Kuid jonni ei jätnud ning järgmised laarid olid juba oluliselt parema meki ja väljanägemisega. Seejärel võttiski ta nõuks asja suuremalt ette võtta ja nüüdseks on Nöösker Mead mõdud nii mõneski Eesti poes ja toidukohas saadaval. Veel tegutseb väike pruulikoda Valgejõe veinivilla tiiva all, ent tasapisi sätib Eesti esimene mõdukoda Nöösker Mead end sisse Roosna-Allikul. Uhket suurt tootmishoonet ettevõte aga sinna vähemalt esialgu ei ehita, sest sobiliku pinna, kuhu kõik pruulimiseks vajalikud agregaadid ritta sättida, leidis Kristjan Aruoja ämma garaažis.

Vikipeedia andmetel on mõdu on üks vanemaid alkohoolseid jooke. Selle tooraineteks on läbi aegade olnud mesi ja vesi, kuid see võib sisaldada ka puuvilju, vürtse, linnaseid või humalaid. Mõdu võib olla nii karboniseeritud kui ka karboniseerimata ning kuiv, poolmagus või magus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles