Suur Peeter ja Väike Peeter

Joel Rikk. Foto: Erakogu

• Vaadakem sügavalt linna­valitsuse sõlmitud rendilepingutesse, nõukogude ja komisjonitasudesse
• Kaalugem, kas linna osalusega sihtasutustes tehtavad kulutused on vajaduspõhiselt
• Hinnakem, millised on linna sihtasutuste majandustulemused

Eelmise aasta novembris algatasin petitsiooni «Kokkuhoid õpetajate ja laste arvelt ei ole OK!». Ei osanud toona prognoosida, kuidas kogukond sellele üleskutsele reageerib, sest see oli minu esimene selline kogemus­.

Toonitaksin siinkohal veel kord üle, et petitsiooni ei reklaamitud ja inimesed olid oma arvamuse avaldamisel täiesti sõltumatud. Allkirju kogunes 150st plaanitust veidi vähem ehk 136. Kõige kõnekam on selle tulemuse puhul Paide õpetajate antud toetushäälte hulk: neid kogunes 34.

Öeldakse, et ühtegi putru ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Valimiste tuhin on möödas ja suured lubadused, mis reklaamplakatitel välja hüüti, vaikselt ajalooks saamas.

Vahetult enne vabariigi sünnipäeva peetud volikogu istungil sõnas linnapea Kulno Klein, et kui valimised läbi saavad, hakatakse vahest ka linnale vajalikke julgeid otsuseid tegema. Eesmärk on ikka linna raha­seisu parandada ja pikaajalises perspektiivis eelarve tasakaalu saavutada.

Samale probleemile linna eelarvete koostamisel on korduvalt juhtinud tähelepanu kõik Paide linnavolikogu opositsiooni fraktsioonid ja praegu fraktsioonitu staatuses olev Alo Aasma.

Tekib déjà vu tunne, kui sama teemat arutatakse juba kümneid kordi, aga otsuseid ja lahendusi ei paista kuskilt. Ei ole selles patiseisus süüdi linnaametnikud, kes pingutades arve ritta sätivad, vaid ikka need, kes juhiseid ja käske jagavad. Kuigi opositsiooni leerist on tulnud asjalikke ettepanekuid kokkuhoiuks ja raha mõistlikuks kasutuseks, pole neid seniajani väga kirglikult heaks kiidetud.

Kui nüüd lugeja võtaks vaevaks ja tutvuks meie armsa kodulinna 2023. aasta eelarvega ning loeks läbi viimased uudised, mis on ilmunud meediakanalites, saaks ta paremini aru, mis meid ees ootamas on.

Käesoleva artikli pealkiri on laenatud muinasjutust «Suur Peeter ja Väike Peeter». Ma ei ole suutnud kuskilt leida, millised asjaolud inspireerisid kirjutama koolitatud õpetajat Juhan Kunderit sellise sisuga muinasjuttu. Teada on autori aktiivne osalemine hariduselus, poliitikas ja rahvuslikus liikumises. Kuigi muinasjutt on kirjutatud 150 aastat tagasi, paigutub see üsna hästi ka tänapäeva ja paralleelid Paide linnas tehtavaga on hämmastavalt tabavad.

Muinasjutus süüakse Suure Peetri ettepanekul üheskoos esimesena ära Väikese Peetri kaasa võetud toit. Kui kõhukinnitusaeg uuesti kätte jõuab, ei ole Suur Peeter nõus oma roast Väikesele Peetrile väikestki pala loovutama.

Kuidas muinasjutt lõpeb, seda võiksid üle lugeda ka need inimesed, kes lapsepõlves loetut enam hästi ei mäleta.

Võrdlus muinaslooga on asjakohane, sest Paide linnas tehakse paljutki analoogse stsenaariumi järgi. Kokkuhoiu saavutamine käib lasteaedade sulgemise, lasteaedade remondiraha äravõtmise, ujumise katkestamise õigustamisega, isegi teadmata, kui palju raha selle tulemusel kokku hoitakse.

Seoses ujumise peatamisega lasteaedades tegid opositsiooni poliitikud ettepaneku kaaluda lasteaialastele ujumise võimaldamist Paide SPAs. Seda ei juhtunud ja selgitused, miks see nii on, olid kergelt öeldes ähmased.

Linnavolikogu 23. veebruaril olnud istungil pidas linnapea üheks võimalikuks kokkuhoiukohaks lasteaiaõpetajate palga lahti sidumist riiklikust palgast. Mida see endaga kaasa toob, seda teavad haridustöötajad vägagi hästi.

Mõistetavalt on omavalitsusel raske leida lisaraha, et katta kõiki kulutusi, mis kaasnevad kõrge inflatsiooni ja otsustega, mis tulevad keskvõimult.

Enne kui süüdistada tekkinud olukorras üksnes riiki, julgegem siiski küsida: head linnaisad, kas ka Suure Peetri leivakott on põhjalikult läbi uuritud?

Vaadakem sügavalt linna­valitsuse sõlmitud rendilepingutesse, nõukogude ja komisjonitasudesse, volikogu aseesimehe vajalikkusse. Kaalugem, kas linna osalusega sihtasutustes tehtavad kulutused on vajaduspõhiselt ja proportsionaalselt õiglased, arvestades tekkinud majanduslikku olukorda.

Hinnakem, millised on linna sihtasutuste majandustulemused, ja tehkem efektiivsuse saavutamiseks julgeid otsuseid. Kaasakem oma ala spetsialiste ja hinnakem, kas sisseostetavad teenused on kõik vajalikud ja möödapääsmatud.

Kui need ja veel paljud teised kuluread on põhjalikult rehaga läbi käidud, alles siis kaalugem, kas minna Väikese Peetri leivakoti kallale.

President Alar Karise aastapäevakõnes oli järgmine tsitaat: «Eesti haridus ja Eesti kool – tark rahvas – annavad selgroo Eestile, ka meie kultuurile. See tuletab meelde, et inimesel on ka hing, mitte ainult kommunaalarved, pangalaen ja kallis auto. Kuid nii nagu haridus, peab kultuurgi olema kättesaadav. Linnas ja maal. Kõigile, kes sellest osa saada tahavad, kes seda oma igapäevaeluks vajavad.»

See tsitaat pani mind mõtlema, kas Paide on inimeste või hoopis arvude linn.

Ennast, ettevõtet ja riiki kiputakse alati naabritega võrdlema. Järvamaa omavalitsuste võrdluses on Paide linna majandusministeeriumi viimase analüüsi alusel veel üsna heas seisus. Paides ei alga ka iga järgnev volikogu istung kellelegi umbusalduse avaldamisega.

Kas tuleneb see heast linnajuhtimisest või opositsioonipoliitikute arukusest, et regulaarne auru väljalaskmine meid kiiremini heade lahendusteni ei vii, jäägu lugeja otsustada.

Türil olnud vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtul rõhutas JOLi juhatuse esimees Toomas Tammik on kõnes korduvalt, et peaksime keskenduma heale. Mõttel on jumet, kuid ärgem käitugem jaanalinnuna ega peitkem pead liiva alla. Rasketest valikutes linna juhtimisel ei pääse me täna, homme ega ka paari aasta pärast.

Minu seisukoht rahakärbete ja toetusotsuste tegemisel on endiselt: «Kokkuhoid õpetajate ja laste pealt ei ole OK!»