Kultuuriminister tegi muinsuskaitsjast kevadkülvi voliniku

Copy
Andry Krass
Andry Krass Foto: Erakogu

Möödunud nädalal otsustas Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi osakonna juht Helena Kaldre anda Paide koduomanikele peenramaa kaevamiseks avalikult loa. Kas tagasihoidlikkusest, piinlikkustundest (et Muinsuskaitseamet selliselt lube väljastab), või millestki kolmandast, paraku jäi artiklis vastuseta olulisim küsimus: Miks peab Paides pöörama tähelepanu köögivilja- või lillepeenra rajamise õiguslikele aspektidele? Ainult kevade saabumise pärast pole ju ühegi riigikorra ajal riigiametnikult luba küsima pidanud.

Tõepoolest, Paide aiamaaomaniku probleemiks ei ole aastaaegade vaheldumine, vaid kultuuriministri 18.12.2022 käskkiri, mis keelab loata kõrghaljastuse rajamise-, raie-, kaeve-, pinnase teisaldamise- ja juurde veoga seotud tööd. Piiranguala laiub üle Paide kesklinna, kokku 47,8 hektaril. Paraku ei tekita käskkiri Paide omanikule küsimusi üksnes peenramaa osa, millel opereerimise õiguslikke nüansse Kaldre oma 15.04. artiklis, " Köögivilja- või lillepeenrad rikastavad, mitte ei ohusta pärandit", põhjalikult lahkab. Seetõttu soovitan kultuuriministril mitte rahulduda avaldatud köögiviljakasvatust reguleeriva artikliga, vaid jätkata käskkirjas kasutatud sisustamata õigusmõistete avamist. Paide koduõues toimuva igapäevase elu-olu lubatavuse ja üleüldise elatavuse seisukohast on näiteks ülioluline selguse saamine küsimuses, mida peab minister silmas mõistete "kõrghaljastus", "pinnase juurde vedu", "traditsiooniline puuliik", "ajaloolise miljööga sobiv haljastusviis"?

Sõltumata tõlgendustest vajab kultuuriministri 18.12.2022 määrus siiski olulisel määral parandamist. Ma ei ole nimelt nõus Kaldre seisukohaga, et Muinsuskaitseametilt loa küsimise kohustus ei ole keeld, vaid suhtlus. Õiguskuulekas omanik ei küsi muinsuskaitsest luba selle pärast, et ta tahab ametnikuga kangesti suhelda, vaid ikka selle pärast, et ta ei soovi hiljem jamasid. Jamade vältimiseks tuleb kultuuriministril end käskkirjas nii selgelt väljendada, et me ei peaks ajakirjanduse vahendusel õigusakti tõlgendamise ping-pongi mängima.

Tagasi üles