Püstijalakoomik Mikael Meema: head nalja leida on kui kulda sõeluda

Tuttav lava: püstijalakoomik Mikael Meema on Paides esinenud koos teistega mitu korda. Nüüd astub ta muusika- ja teatrimajas üles soolokavaga «Palderjan». «Sander Õigus soovitas tulla,» avaldab Meema põhjuse, miks tema tuur ka Paidet väisab. Foto: Hele-Riin Metsal

• Komöödianohiku aspekt on nalja tegemisel oluline
• Igapäevaelu on lõputu naljade allikas
• Ropendamist jääb laval järjest vähemaks

Püstijalakoomik Mikael Meema (32) peab ennast suureks introverdiks, kellele meeldib tihti olla üksi koos oma mõtetega. Samas on miski, mis teda ikka ja jälle lavale kisub. Tema ametivennad on koguni ette heitnud, et Mikael naerab liiga harva. Ja kui ainult tema naerab, siis on samuti halvasti.

Tuntud koomikul Mikael Meemal on valminud uus soolokava «Palderjan», millega ta tuleb ka Järvamaa rahva ette. Tema naljalood on sündinud elust enesest.

Tartust pärit Mikael Meemale on parim naljade allikas igapäevaelu ning meie ümber toimuva jälgimine ja märkamine. «Naljaks võib saada pealtnäha täiesti tavaline seik, aga mis pakub paljudele äratundmisrõõmu,» teab Meema hea nalja retsepti.

Kui Paidest pärit Tigran Gevorkjan, keda Meema hästi tunneb, naerab põhiliselt enda ja oma armeenia pere üle, siis temal selleks ainest pole. «Mul pole sellist varamut, mis Tigranil. Olen pärit tavalisest eesti perest. Vahel meenub tagantjärele küll mõni hea juhtum,» ütleb ta muiates.

Enne kui nali Mikael Meema kavasse jõuab, läbib see korraliku katsetuse. «Nagu koomikud ikka, katsetan ka mina oma nalju keldribaarides open mic’idel. Jälgin, kuidas inimesed reageerivad, ning siis teen vajadusel korrektuure ja lõpliku «pakenduse»,» selgitab ta.

Piltlikult öeldes on Meemal sahtlis kaks virna nalju: ühed, mis pole teiste arvates naljakad, ja teised, mis on. Suurem virn on naljadest, mis pole naljakad. «See on normaalne. Eks hea nalja leidmine ja loomine olegi nagu kulla sõelumine,» võrdleb ta.

Et olla hea koomik, tarbib Meema väga palju huumorit. Ja igasugust huumorit. «Komöödianohiku aspekt peab ikka olema. Mul pole huumori suhtes eelistusi, harin end igasuguse naljaga, ka sellega, mis mulle endale ei meeldi. Siis teen järeldusi ja analüüsin, mis selles head võiks olla,» arutleb ta. «Kui lugeda raamatuid, annab see sõnavara. Huumoriga on sama – selle tarbimine teeb sind komöödia vallas targemaks.»

Nagu mainitud, juhtub vahel sedagi, et saalist kostab ainult ühe mehe naer – Mikael Meema oma. Keegi ei naera, aga tema meelest on naljakas. «Ma ei pruugi reageerida naljale, vaid kogu see olukord – piinlev koomik ja saalitäis segaduses inimesi – võib olla päris naljakas,» selgitab­ ta.

Eks tal endal ole samasuguseid olukordi küll ja küll ette tulnud, sellest ei pääse ükski koomik. Meema sõnul sellega pikapeale harjub. «See on umbes sama, nagu rulasõitjad harjutavad kukkumist – ainult nii õpid sellega toime tulema. Kui tekibki veider või piinlik moment, saab selle alati publikule välja öelda ja kogu pinge maha tõmmata,» selgitab ta.

Meema peab end introverdiks, kellele omaette olla on väga tähtis. Juba lapsena polnud ta kuigi seltskondlik, vaid armastas üksi legodega mängida. Meema ütleb, et suudab üksindusega väga hästi toime tulla, millest paljud inimesed püüavad tänapäeval kramplikult hoiduda. «Inimesed kardavad tihti oma mõtetega üksi jääda,» lisab ta.

Seda enam võib tunduda paradoksaalne, et Mikael Meemale meeldib väga laval olla. Ise ta selles suurt vastuolu ei näe, sest nii on olnud paljude loomeinimestega: tavaelus erak, laval särav artist. «Ma pole eriline suhtleja, aga esineda ja oma lugusid jagada meeldib mulle väga,» sõnab­ ta.

Huvi esinemise vastu tekkis Meemal keskkoolis. Nagu paljud teised noored, unistas temagi teatrikooli minekust stiilis «Lavakas, siit ma tulen!».

Kui esimene katse aia taha läks, astus Meema Tartu ülikooli inglise keelt ja kirjandust õppima. Kooli kõrvalt liitus ta üliõpilasteatriga ja hakkas osalema Comedy Estonia open mic’idel. «Tegin sellega ettevalmistusi lavakasse uuesti proovimiseks. Mul polnud seni teatriga ju mingit kokkupuudet olnud. Tegelesin siis ka lavanärvist ülesaamisega,» meenutab ta.

Meema mäletab oma esimest esinemist hästi. Kogu veri tõusis näkku, aga oma esimesed naerud teenis publikult välja. Sellele järgnenud aasta oli Meemale väga raske, aga ta ei andnud alla. «Olin valmis piinlema ja kannatama saalist «kostvat» vaikust,» möönab ta.

Lavale astumine tähendas Meema elus olulist hetke: lavast sai tema adrenaliin ja sõltuvus.

Teine püüdlus teatrikooli pääseda lõppes sama edutult kui esimene, kuid sellest hoolimata on Mikael Meema praegu elukutseline püstijalakoomik ja seda juba kolm-neli aastat. See tähendab, et ta on olnud oma valitud teel edukas, teda tahetakse näha ja kuulata.

«Palderjan» on Meema viies soolokava, kuhu ta on kogunud viimasel paaril aastal valminud naljad. Kava pealkiri on justkui kirjeldus temast endast: rahulik, aeglane, unine. «Minu kunagine autokooli õpetaja kutsus mind palderjanipoisiks,» sõnab ta naerdes.

Ka laval on Meema omas elemendis – rahulik ja rahustav. «Selline ma lihtsalt olen,» märgib­ ta.

Kuigi võiks eeldada, et laval üksi olev artist peaks kogu kehaga võimalikult palju kaasa aitama, et publiku tähelepanu hoida, siis Meemal seda teha pole vaja. Piisab sellest, mida ja kuidas rääkida. See ilmselt Meema publikut võlubki.

«Kui keegi arvab, et laval rääkida on lihtne, siis nii see ainult näib. Nagu baleriinidega: kui nende liigutused tunduvad vahel lihtsad, siis tegelikult nõuab see suurt tööd. Nii ka minu puhul. Räägin laval rahulikult, aga sees on suur põlemine ja särk on lõpuks higist märg,» selgitab ta.

Mikael Meema publik on aastate jooksul palju muutunud. Kui alguses oli palju noori, siis nüüd on ka vanemaealisi juurde tulnud. «Eks inimeste teadlikkus stand-up-koomikutest on suurenenud ja ropendamist on samuti vähemaks jäänud. Areneme nii meie kui ka publik,» ütleb ta.

Mikael Meema on populaarne, sest ta pakub publikule head meelelahutust ja oma kavadega kellelegi epistlit ei pea. «Keegi sellest targemaks ei saa,» sõnab ta naerdes.

Paide muusika- ja teatrimaja laval on Mikael Meema juba 11. mail.