Laupäevase Järva Teataja tutvustus

Foto: Järva Teataja

Laupäevane Järva Teataja kirjutab: 

*Kui Põhjaka mõisa restoran neljapäeva õhtul oma Facebooki lehel teatas, et mõis on müügis, läks postituse all lahti aktiivne reaktsioonide tulv – paljude lemmikrestorani võimalik sulgemine tuli ootamatult.

Veel nädala alguses andis üle 12 aasta tegutsenud toidukoht Järva Teataja päringu peale teada, et Põhjaka enne suve uksi ei ava. Külastajad on uudise peale kurvad. «Kõik kõige paremad asjad, mida olen söönud ja joonud. Jään igatsema!» kirjutab üks. «Kus nüüd siis tallinlased ja tartlased kokku saavad?» ahastab teine.

Mõisa omaniku Ott Tomiku ütlust mööda on müügi põhjus selgelt isiklik. «Tunnen, et vajan elus vaheldust ja mugavustsoonist välja murdmist. Saan varsti 40 ja tundsin, et mul on veel jaksu uusi alguseid ja uusi projekte luua. 16 aastat on pikk aeg ja olen seda meelt, et väikesed raputused elus toovad alati särtsu juurde,» selgitas ta.

*Tükike liigniisket võsa Särevere külje all Pärnu–Rakvere maantee ja jõe vahel. Otse põllu servas teevad esmalt metalliotsijate ja labidate ning lõpuks ka ekskavaatoriga oma tööd demineerijad.

Kuigi nii kiputakse aeg-ajalt ka Järvamaa kohta ütlema, ei ole see seal pommiauk, pigem üks suur pommilasu. Ruutmeeter ruutmeetri haaval uurivad demineerijad maapinna läbi ja toovad sõjaaegset lahingumoona põlluservale lausa sületäite kaupa. Valdavalt Saksa päritolu lennukipommid ja mõni üksik mürsk.

Kaitseväe demineerimiskeskuse demineerija veebel Mario Maripuu sõnab, et sedavõrd ulatuslikke demineerimisi valmistatakse ette päris pikalt. «Me ei tule lihtsalt suvalisse metsa lõhkekehi otsima. Eeltöö hakkas pihta aasta jagu päevi tagasi, kogusime infot, käisime kohapeal maastikuluurel ja tegime proovikaevamisi,» selgitab ta. «Selle kõige tulemusel otsustasingi, et tänavu tuleme Säreverre.»

*Eile avas Imaveres asuv Eesti piimandusmuuseum püsiväljapaneku musta-valgekirju lehma mustrilistest esemestest, mis annavad lõbusa näo uuele lastetoale. Kogu kinkis muuseumile Tartu külje all Ilmatsalus elav kollektsionäär Astrid Guttunen, kelle aastatepikkune hobi vajas püsivat kohta, kus inimestele rõõmu valmistada.

Väljapanekuga otsast lõpuni tegelenud piimandusmuuseumi pedagoog Heidi Arula ütles, et kastide lahtipakkimine ja sortimine nõudis aega, aga seda tehes sai pildi selgeks, mida kõike võib kogust leida. «Seal on ikka kõike, mida üks inimene ette kujutada suudab. Nende esemetega saaks end pealaest jalatallani riidesse panna ja kolmetoalise korteri ära sisustada,» lausus ta.

Astrid Guttunen ütles, et kogus musta-valgekirju lehma mustriga esemeid üle 20 aasta. «Lugesin kunagi üle ja sain kokku ligikaudu 1500 eset,» lisas ta. Piimandusmuuseumile tõi Guttunen üle tuhande eseme, osa isikliku väärtusega või kasutuses olevaid esemeid jättis ta veel endale, kuid kunagi leiavad kindlasti ka need tee piimandusmuuseumi.

*Türi lillelaadani on jäänud napilt üle kahe nädala ja korraldajatele jääb ühes ööpäevas olevast kahekümne neljast tunnist napiks – teha on veel palju. Päris puhata, et laadaga seonduvad teemad peast pühkida, on võimalik millalgi ka, aga siis hakkab juba järgmise laada ette­valmistus pihta.

Lillelaata korraldava Türi aianduse ja mesinduse seltsi juhataja Pille Marrandi ütles, et eks ettevalmistused alanud juba eelmise aasta lõpul ja läks nagu tavapäraselt ikka, et esimeste päevadega said kauplemiskohad täis.

Tänavusele, järjekorras 44. Türi lillelaadale on tulemas ligi 700 kauplejat. Neist mõni mahutab end ära paarimeetrisele müügialale, teine vajab 20 meetri pikkust müügipinda. «Sellel aastal tegime laadaplatsil veidi muudatusi ja laiendasime taimemüügiala. Taimemüüjaid lihtsalt on tulemas nii palju ja neid ei taha ukse taha jätta. Tööstuskaubamüüjatel jääb siis kauplemispinda vähemaks,» selgitas Marrandi.

*Püstijalakoomik Mikael Meema (32) peab ennast suureks introverdiks, kellele meeldib tihti olla üksi koos oma mõtetega. Samas on miski, mis teda ikka ja jälle lavale kisub. Tema ametivennad on koguni ette heitnud, et Mikael naerab liiga harva. Ja kui ainult tema naerab, siis on samuti halvasti.

Tuntud koomikul Mikael Meemal on valminud uus soolokava «Palderjan», millega ta tuleb ka Järvamaa rahva ette. Tema naljalood on sündinud elust enesest.

Tartust pärit Mikael Meemale on parim naljade allikas igapäevaelu ning meie ümber toimuva jälgimine ja märkamine. «Naljaks võib saada pealtnäha täiesti tavaline seik, aga mis pakub paljudele äratundmisrõõmu,» teab Meema hea nalja retsepti.

*See, et Kabala mõisakool tähistab sügisel sajandat tegutsemisaastat ja ootab vilistlasi kokkutulekule, oli üks ajend, et vana mõisahoone trepihalli seintele sel kevadel kerge värskendus­kuur teha. Uus pahtlikiht, kuhu vaja, ja värske värv peale – keerulist pole ju midagi. Sünnipäevalistel ja kooliperelgi on pärast ilusam vaadata.

Ent kui ühest nurgast pahtlilabidaga vana värvi eemaldama hakates paljastus selle alt midagi üllatavat, sundis see tegijaid hooldusremondile ajutiselt pidurit tõmbama.

Etteruttavalt võib öelda, et saja aasta juubeliks valmistuvas mõisakoolis nüüd juba värskendustööd jätkuvad, ent ootamatult üllatanud vahejuhtum pakkus põnevust nii kooliperele kui ka kohal käinud muinsuskaitse­ekspertidele.

Sündmuste käivitajaks sai kooli töötaja Siret Õitspuu, kes pahtlilabidaga värvi eemaldades sattus mitme vana värvikihi alt paljastunud tumepunase värviga joonistatud detaili peale. Joonistus reetis isegi mitte nii kogenud silmale, et see on midagi palju peenemat kui lihtsalt kritseldus kaugete aegade tagant.