/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)
/nginx/o/2023/05/28/15353474t1h20b0.jpg)
Ma ei tantsi. Ma ei laula!
Pole rütmitunnetust ega viisipidamist.
Pole kunagi laulnud-tantsinud ega arvatavasti ei hakka ka.
Ma ei käi laulu- ega tantsupidudel. Ei käinud varem, ei käinud sel pühapäeval Paides ka.
Küll aga meeldib mulle see, oma kodukoha mustreid ja kambavaimu täis osa meie pärimuskultuurist. Meeldib mulle kui teoreetikule, aga olen üsna kindel, et meeldiks ka siis kui ise tantsiksin-laulaksin või oleksin osa staadionil või laululaval toimuvat andunult jälgivast publikust.
Aga see selleks. See oli pikk sissejuhatus või nii.
Tõele au andes oli mul nädalavahetusel siiski Paidesse asja. Ja see oli hoopis teine linn!
Paides oli elu ja melu, oli inimesi ja autosid, oli järjekordi ja ummikuid. Oli kõike seda, mida saab kogeda võibolla, et ainult Arvamusfestivali päevadel. Kui siiski.
Teeme siit matemaatilise järelduse. Kui aasta alguse seisuga oli Paide rahvaarv napilt üle 10 000 inimese (Paide linnas loomulikult tunduvalt vähem, seda siis endiste Paide ja Roosna-Alliku valdade elanike võrra), siis elu tekkimiseks on meid siin laulu- ja tantsupeo esinejate arvu jagu puudu. Nii 3300 inimest ehk need paar tuhat tänu kellele läheneksime suurematele ja tugevamatele maakonnakeskustele nagu Rakvere ja Viljandi ning saaksime kidura väikelinna staatusest välja.
Kui mind ei usu, siis küsige kesklinna poodnikelt ja toitlustajatelt kas tuli aasta käive või mitte. Pigem tuli!
NB! Mul oli maakonnakeskusesse põhjust tulla ka esmaspäeval ja kõik oli palju tuttavlikum. Vaikne, kõdunevad puumajad peatänava ääres, ühte pudelit jagavad paar joodikut keskväljakul, mõned titemammad ja koerad kergliiklusteel. Ei laulu, ei tantsu, ei inimesi, ei autosid, ei Viljandit ega ka mitte Rakvere.