Puidu biorafineerimine on Eesti jaoks perspektiivseim rohetehnoloogia

Imaveres asuv demotehas Foto: Sweetwoods

Puidupõhised biotooted saavad tulevikus asendada naftapõhiseid ning biorafineerimises on Eestil tugev majanduslik potentsiaal nii teadus- ja arendustegevuses kui ka tootmises, selgub Arenguseire Keskuse lühiraportist “Puidu biorafineerimine: hetkeseis ja väljavaated”.

Puidu biorafineerimine võimaldab kasutusele võtta puidujäägid ja vähendada jäätmeteket, kuid see eeldab investeeringuid ja piisavalt toorainet.

“Puidupõhiste biotoodete omadused on samaväärsed või isegi paremad fossiilset päritolu toodetest. Biorafineerimisega kaoks vajadus toota naftast kemikaale ja väheneks keskkonnamõju. Näiteks võib puidu baasil toodetud etanool vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid bensiiniga võrreldes üle 60%,” ütles Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane ning lisas, et enamus keemia-, kosmeetika- ja farmaatsiatööstuse toodangust on täna endiselt naftapõhine.

Biorafineerimine aitab vähendada jäätmeid ja edendada ringmajandust, muundes kasulikeks toodeteks 99% toormaterjalist. Lisaks saab tööstusjäägid suunata soojus- ja elektrienergia koostootmisse, vähendades jäätmete kõrvaldamisega kaasneva keskkonnamõju.

Skandinaavia riigid on puidukeemiasse panustanud mitukümmend aastat, kuid kasutusel on pigem traditsioonilist tehnoloogiat kasutavad tselluloositehased. Eesti võimalused võiks peituda sünteetilise bioloogia abil puidu väärindamises, näiteks ligniini ja puidusuhkrute tootmises. “Need on uudsed tehnoloogiad, millega naaberriigid on oma investeeringutes tunduvalt vähem arvestanud,” tõi Varblane välja.

Erinevalt mitmetest teistest rohetehnoloogiatest saab Eestis biorafineerimise puhul rääkida mitte ainult tehnoloogia arendamisest, vaid ka tootmisest.

Arenguseire Keskuse tellimusel valminud uuringust selgub, et Eesti võimaluseks on piloottehaste rajamine ja tselluloosisuhkurutest suure turuväärtusega peenkemikaalide või biomaterjalide tootmine. Teadus- ja arendustegevus on Eestis kõrgel tasemel, näiteks tselluloosi ensümaatilise lagundamisega tegelevad mitmed teadusgrupid ning perspektiivikas on koostöö materjaliteaduste valdkonnaga.

Ekspertide hinnangul võib puidu biorafineerimise mõju Eesti regionaalarengule olla märkimisväärne – 2016. aastal hinnati Eestisse kavandatud puidurafineerimistehase lisandväärtuseks 1,1-1,4% riigi toonasest SKP-st, millest suurem osa oleks loodud väljaspool pealinnaregiooni.

Arenguseire Keskus toob lühiraportis välja, et biorafineerimise keskkonna-alane mõju sõltub metsamajanduse säästlikkusest – kriitiline on säilitada tasakaal biomassi kasutamise ja metsa ökosüsteemi tervise vahel.

Lühiraport “Puidu biorafineerimine: hetkeseis ja väljavaated” on osa Arenguseire Keskuse uurimissuunast „Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis“.