Teismeiga esitab vanemlikele oskustele väljakutse

Elli Kiviorg. Foto: Türi vallavalitsus

Konfliktid kodus on eriti kerged tekkima siis, kui lapsed on jõudnud teismeikka, sest see toob väga selgelt esile vanemate suutlikkuse või suutmatuse.

Soov kogeda vabadust ning soovimatus võtta vastutust on teismeea üks põhilisemaid omadusi. Piltlikult öeldes on üpris tavaline olukord, kus teismeline vajutab nii-öelda gaasi põhja, kuid pidurisüsteem on samal ajal kas puudulik või olematu. Võime ennast märgata ja teadlikult piirata eristabki küpset täiskasvanut teismelisest. Vanad kodused reeglid ja kokkulepped teismeeas enam ei kehti, need on vaja üle vaadata ja uutega asendada. On paratamatus, et vabadusiha noores inimeses kasvab ja seda tuleb koos usalduse kasvuga ka võimaldada lootuses, et noore südametunnistus tuleb füüsilise arenguga kaasa.

Lapsed ja teismelised on ühiskonna peegelpilt. Ei ole mõtet vaadata laste ja teismeliste otsa ning mõelda või öelda, et nad on hukas. Kui siin miskit hukas on, siis vanemlikkus. Kui lapsevanem ei ole ise saavutanud küpsust, ei käitu vastutustundlikult, on naiivne loota, et noorgi seda teeks. Paraku tuleb tunnistada, et vanemlikud oskused ja võimed teevad ühiskonnas taandarengut – oma rollist ehk kohustustest ja vabadustest ei saada aru, vanemad tihtilugu ei suuda omavahelgi kasvatusreeglites kokkuleppele jõuda, rääkimata nende edukast kommunikeerimisest lastele. Ebaselged suhted sünnitavad suuremat segadust, head suhted on aga selged suhted, mitte roosamanna või suhete puudumine.