Ootused koolidele seoses õppimise üha atraktiivsemaks muutmise osas on suured ja mõneti toimub võidujooks ja võistlemine lapsi ümbritseva muu põnevaga, mis nende aega ja tähelepanu haaravad. Siinkohal ongi oluline esile tõsta asjaolu, et õppeprotsessis osalemine ja õppimine ei ole ega saa olema sama meelelahutuslik, kui mõni kohest tagasisidet või ajule nn mõnuainet (dopamiin) vabastav mäng või sotsiaalmeedia platvorm. Õppimine on protsess, mis jätkuvalt vajab õpilase aega, tähelepanu ja pingutust.
Me saame tugineda neuroteadusele, hariduspsühholoogiale ja aju-uuringutele, et mõista asjaolu, et uue teadmise omandamine ja millestki aru saamine ning seoste loomine tugineb varasematele teadmisetele, oskustele, hoiakutele ja ka elukogemusele. Mõtlemine omakorda sisaldab olemasolevate teadmiste, oskuste ja hoiakute kasutamist käesoleval hetkel. Seega kui me soovime, et kooli lõpetajad omaksid mõtlemise ja analüüsioskust ja veel enam, suudaksid suhtuda tarbitavasse infosse allikakriitiliselt, siis ilma olemasolevate teadmisteta me seda ootust ei täida. Lisaks on oluline ka õpilaste loogilise mõtlemise ja probleemülesannete lahendamiseks vajalike oskuste treenimine ja see saab alguse juba koolieelikuga põnevaid eakohaseid nuputamismänge mängides ja kestab läbi kooliea näiteks üha keerulisemaid matemaatikaülesandeid lahendades.
