Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/03/28/1030168t1h552d.jpg)
Rahvaloendus on lõpusirgel. Allikjärve külas elava Sille Erala hinnangul oli loendajatöö seiklusrikas: hommikul välja minnes polnud kunagi aimu, mida päev toob, kui mitu korda tuleb võidelda kurjade koertega või jännata kassidega, kes järjekindlalt püüavad su sinisesse kohvrisse ronida, või kui mitu korda on tarvis lumme kinni jäänud autot tee peale tagasi nügida.
Kuidas inimesed rahvaloendaja vastu võtsid?
Inimesed olid hästi sõbralikud ja koostöövalmid. Kui 300 inimese peale on üks jonnipunn, kes ei taha kõike öelda, ja kaks natuke nipsakat, kes minu tuppa jõudes on ka ennast juba kogunud ja vastavad lõpuks rõõmsalt, siis on ju ikka väga hästi!
Ust kuskil kinni ei löödud, mitmel pool pakuti kohvi, kakaod, teed, küpsiseid või puuvilja. Kaks hetke olid eriti südantsoojendavad: üks proua kinkis mulle punaste kunstrooside kimbu, see tuli nii südamest! Teine hetk oli see, kui olin vanema abielupaari juures intervjuu ära teinud ja lahkumas ning nemad tahtsid mind kallistada. See oli nii ilus! See tuli neil nii südamest ja minule nii ootamatult!