Naistevastase vägivalla ja lähisuhtevägivalla vastane võitlus on väga oluline

Kalle Laanet Foto: Madis Veltman

Vastuseks Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi väidetele, et Eesti riik ei soovi panustada naistevastase vägivalla ja eriti vägistamise vastasesse võitlusesse, kuna näeb murekohti neid teemasid käsitlevas Euroopa Liidu direktiivis, tahan kinnitada, et loomulikult on justiitsministeeriumi ja Eesti riigi jaoks laiemalt naistevastase vägivallaga võitlemine väga oluline täna ja tulevikus. Probleem ei ole ju direktiivi eesmärgis naisi vägivalla eest kaitsta. Küsimus on selles, et direktiivi puhul on juriidilisi muresid, mis varjutavad kahjuks kohati selle sisu. Lühidalt öeldes, Euroopa Liit tahab sekkuda liikmesriikide õigusloomesse seal, kus selleks pole õiguslikku alust.

Nagu igas õigusriigis, on ka Euroopa Liidus paigas selged pädevuse piirid, mis on kirjutatud liidu aluslepingutesse. Nii on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 83 konkreetne ja kinnine loetelu kuriteoliikidest, mille puhul tohib liit asuda õigusnorme ühtlustama ehk kehtestada kõigile liikmesriikidele ühesugused reeglid. Liikmesriikide enamus, sealhulgas Eesti, on direktiivi läbirääkimiste algusest peale olnud seisukohal, et artikli 83 loetelu ei võimalda ühtlustada Euroopa Liidu tasandil vägistamise kuriteokoosseisu. Selleks lihtsalt puudub õiguslik alus.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on aga seisukohal, et aluslepingu sõnastust saab tõlgendada ka nii, et õiguslik alus on olemas. Liikmesriikide enamus leiab, et selline tõlgendus pole lubatav ja sellega kaasneksid mitmed ohud. Näiteks, kui keegi vaidlustaks direktiivi Euroopa Liidu Kohtus ja kohus leiaks, et õiguslik alus ühtlustamiseks puudus, siis võib halvemal juhul juhtuda, et kohus kuulutab terve direktiivi tühiseks ja sel juhul oleks otsesteks kaotajateks just lähisuhtevägivalla ohvrid, kelle kaitseks direktiivi vastu võtta tahetakse. See ei ole olukord, kuhu soovime jõuda, kui tahame naisi vägivalla eest kaitsta.