Geneetilise mitmekesisuse seire Euroopas on lünklik ja jätab tähelepanuta kliimamuutuste võimaliku mõju

Tartu Ülikooli peahoone. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Looduslike liikide geneetilise mitmekesisuse seire Euroopas on ebapiisav ja lünklik, näitab Tartu Ülikooli kaasabil valminud avalikustatud rahvusvaheline uuring. Seetõttu võib märkamata jääda oluliste, elurikkuse püsimist tagavate geneetiliste variantide kadumine taime- ja loomapopulatsioonides.

Kliimamuutused avaldavad märkimisväärset survet paljudele liikidele, eriti leviku äärealadel olevatele taime- ja loomapopulatsioonidele, kelle jaoks on muutustega kohastumine eriti tähtis. Populatsioonide püsimajäämist mõjutab üha enam nende võime taluda äärmuslikku kuumust või põuda, aga ka suutlikkus tulla toime piirkonda asustavate uute liikidega. Kui keskkond muutub taime- ja loomapopulatsioonidele ebasoodsaks, võimaldab just DNA järjestuse varieeruvus ehk geneetiline mitmekesisus asurkondadel uute tingimustega kohastuda ning vältida väljasuremist või elupaiga vahetamist.

Ökoloogia tippajakirjas Nature Ecology & Evolution ilmunud rahvusvaheline uuring, milles osales 60 ülikooli ja 31 uurimisinstituuti, andis ülevaate geneetilise mitmekesisuse seirest kogu Euroopas. Samuti pakuti uuringus välja soovitusi, milliste Euroopa piirkondade populatsioonides tuleks geneetilise elurikkuse seisundit senisest hoolikamalt jälgida.

„Geneetilise mitmekesisuse seire olukord ei ole sugugi kiita ka siin,“ tõdes Eestis uuringut juhtinud Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik. „Uuringuid on ju Eestis tehtud, kuid enamasti piirduvad need vaid ühel ajahetkel tehtud mõõtmistega – neis puuduvad ajalised kordused ja süsteemsus –, mistõttu valdav osa siinsetest töödest seire kriteeriumide alla. Haruldaste liikide kaitsekorralduskavades on geneetiline mitmekesisus, kui üldse mainitud, vähem tähtis elurikkuse tasand. Seega puudub meil ülevaade, kuidas on aja jooksul eri organismirühmades kasvõi mõnegi liigi populatsioonide geneetiline mitmekesisus muutunud, rääkimata sellest, kas ja mil määral ohustavad Eesti taime- ja loomapopulatsioone keskkonnatingimuste muutused,“ lisas Aavik.

Uuringu juhtivautori Peter Pearmani sõnul riskime geneetilist mitmekesisust tähelepanuta jättes kriitiliselt oluliste geneetiliste variantide kadumisega. Tõhusa seire abil saaksime kindlaks teha piirkonnad, kus selliseid geenivariante leidub, ning tagada seal liikide kohastumisvõime ja pikaajalise ellujäämise. Samuti võimaldaks seireandmetest kogutav teadmine paremini kavandada maakasutust ning toetada ökosüsteemide kaitset ja taastamist. Nii säilib elurikkus ja liikide pakutavad hüved, näiteks põllukultuuride tolmeldamine, looduslik kahjuritõrje või kliima reguleerimine.

Uuringut saab lugeda ajakirjast Nature Ecology & Evolution.