Paide endine linnapea: kuhu jäi inimlikkus, härra linnapea?

Eimar Veldre. Foto: Dmitri Kotjuh

Ma mõtlesin tükk aega, kas üldse kirjutada ja sõna võtta. Nähes uudist PAIde Lasteaia uuendatud treppidest Tallinna tänava majas ning teades, mis tolle maja teises tiivas toimub, mis samuti kuulub linnale ja kus samuti osutatakse linnale vajalikke teenuseid, ei saa minus endine sotsiaalosakonna juhataja ja linnapea vaikida. Lihtsalt Paide linnavalitsuse eesotsas linnapeaga sõnad ja teod lähevad nii lahku. Milles siis asi? Miks kohalik võim diskrimineerib erivajadusega inimesi ja vähendab puudega laste võimalust hoiuteenusele? Millise signaali see annab meile kõigile?

Algatuseks tuleb rõhutada, et linnavalitsuse tööpõld on väga lai – nagu Eesti põhiseadus ütleb: kõik kohaliku elu küsimused. Nii peab kohalik valitsus korraldama koolielu, kultuuri, teede ja tänavate korrashoidu, ruumilist planeerimist, ent ka hoolekannet ja seotud teenuseid. Seda kõike kohalike inimeste eluolu ja heaolu silmas pidades. Just otsustamises ja valikute kaalumises on viimane eriti oluline, ja kui nüüd tulla sotsiaalhoolekandesse, siis ei saa olla midagi olulisemat kui inimese abivajadus ja selle põhjalik hindamine. Ja kindlasti ei ole see alati lihtne, vaid sageli väga keerukas.

Omaaegse sotsiaalosakonna juhina sain põhjaliku pildi sellest, milline on Paide inimeste elujärg, palju meie seast vajavad ja millist tuge – lastest eakateni nende seas ka erivajadusega inimesed. Just kõige haavatavamatest hoolimine ja neile toe pakkumine, nende võimestamine on sotsiaalhoolekandes, eriti teravalt endast märku andva piiratud ressursside tingimustes ja majanduslikult keerukatel aegadel peamine fookus. Inimesi hooletusse jättes, ei puuduta see vaid neid endid, nende lähedasi, vaid kõiki meid.