Tõnis Orumaa: Tartu rahust ja vabadusest

Tõnis Orumaa Foto: Urmas Glase

Tartu rahu aastapäeval on paslik meenutada, et eestlased on pidanud aegade jooksul võitlusi oma eksisteerimise eest. Just siin, Läänemere kaldal, ütlesime viimases vabadussõjas: «Ei sammugi tagasi!» Selle viimase eestlaste ühise pingutusega vabastasime oma maa ja rahva. See ei olnud kaugeltki meie ajaloos esimene kord, sest iga peetud võitluse ja võiduga liikusime lähemale omariikluse tekkele.

Lahingutandrite taustal jäävad tihti tähelepanuta just need võitlused, mis käivad muudel rinnetel ja kinnistavad lahinguvälja kangelasteod. Aegade jooksul on meie diplomaatilised oskused koos sõjakunstiga tekitanud võimalusi liikuda samm-sammult oma riigi poole. Nende sammudega jõudsime eesmärgini, kus vastaspoolel puudus 1920. aastal võimalus ignoreerida oma väiksemat naabrit. Just vabadussõjas sai meie vaenlane aru, et ei suuda enam selles Taaveti ja Koljati võitluses kaotusi kanda. Kaotused sõjatandril loodeti tagasi teha diplomaatilises lahingus ja panna piir jooksma Rakvere liinilt, et ikkagi näidata oma suursugust võitu. Meile kõigile korra kätte võidetut ei saanud diplomaatilise lahingu tandril maha mängida. Nii nagu sajandeid on pidanud eestlased ellujäämiseks kasutama kõiki oskusi, nii ka nüüd. Oskusliku diplomaatia tulemusena saime omariikluse, mida olime nii pikalt oodanud. Eesti sünnitunnistusele kirjutati alla Tartus 02.02.1920. Kuigi meie vabadus jäi üürikeseks, andis see sisemist jõudu oodata ikke purunemist ja olla jälle vabad.

Eesti diplomaatia suurimal pidupäeval ja suurima lahingu võidupäeval, Tartu rahu aastapäeval peaksime vaatama sündmuste taha. Erinevates sündmustes jäävad inimesed varju, sedasi ei tule Jaan Poska kõrval esile nende sündmuste taustal meie kandi mees Jüri Vilms. Aivar Kull on oma ajalootunnis kultuur.err.ee öelnud: «Pole väga suur liialdus väita, et ilma Vilmsi energia ja otsustusvõimeta oleksime võinud juba 1920. aastatel kuuluda Nõukogude Liidu «vennalikku perre» ning teha tutvusi Siberi lagedate aladega».

Me ei tohi unustada, et igaühe panuse, oskusliku tegutsemisega on võimalik koos sõpradega igal väikesel riigil saavutada võitu suurema üle. Iga poliitik ja diplomaat peab andma endast kõik, et neid sõpru, liitlasi oleks meil palju.

Lisaks Eesti võitlustega on meile tähtsad Ukraina võitlused. Rahulepinguni on seal maal veel mõnda aega minna. Meie kohus koos liitlastega on lisaks lahinguväljale seista selle eest, et ka Ukrainas sõlmitaks leping just Ukraina tingimustel koos kõigi neile kuuluvate aladega.

Vene Föderatsioon peab tundma, et peale lahinguvälja on ta kaotamas võitlust ka diplomaatilises liinis. Peame aitama Ukrainal võita sõja nii, et rahu meie regioonis oleks tagatud ja ka meie alad oleksid lõplikult vabastatud!