Pipi-Liis Siemann: minu aasta Toompeal

Pipi-Liis Siemann Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Kui ma aasta tagasi Toompeale jõudsin, oli mul sügav aukartus selle hoone ajaloolise tausta ees- siiamaani kujutlen koridorides liikudes meie riigimeeste arutelusid, hoogu ja õhinat, mida ilmselt tunti Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt.

Ka mälestusraamatud räägivad, kuidas otsiti lahendusi, eeskujusid, Eesti suunda, loodi uusi seadusi ning traditsioone. Teadagi, minevik tundub sageli helgem. Maailma, inimeste ja kommete muutumist on Toompea loss ja Riigikogu hoone näinud varemgi- loodan väga, et ka selle koosseisu kombed paranevad ning meie parlament naaseb väärikuse ja koostöisuse juurde.

Parlamendi esimeste kuude tasalülitamine ja sellega kaasnenud aja surnukslöömine oli mulle kui seni aastaid nii ööl ja päeval ikka mõne pakilise probleemiga maadelnud inimesele väga masendav ja raske aeg. Raisatud inimtöötunnid ja eesmärgi puudumine panid tõsiselt kaaluma, kas ja milline on minu koht selles maailmas. Lähtun aga siiani tõsiasjast, et Järva- ja Viljandimaa inimeste usalduse õigustamiseks pean töötama nii hästi kui suudan, hoolimata välistest asjaoludest, headest või halbadest aegadest ja kaaslastest. Püüan ikka toimida nii, et minu neljast aastast parlamendis ka kasu oleks.