Rait Õunapuu: vist on lihtne ära kallutada inimest, kellel pole tugisüsteemi

Ugala uuslavastuse "Süsteem" üks peaosalisi Rait Õunapuu lubab, et laval on kõvasti kaklemist ja trenni. Foto: Elmo Riig/Sakala

Ugala teatris esietendub sel laupäeval Suurbritannia autori Ben Lewise "Süsteem". BBC kuueosalise kuuldemängu on tõlkinud ja teatrile kohandanud Andres Noormets. Laval on Marika Palm, Martin Mill, Alden Kirss, Tanel Ingi ja Järva-Jaanist pärit Rait Õunapuu, kirjutab Sakala. 

Lewise BBC Radiole kirjutatud kuuldemäng-põnevussari "Süsteem" jõudis kiirelt kiitvate arvustusteni ning võitis Euroopa ringhäälingufestivalil Prix Europa parima seriaali ja BBC parima audiodraama auhinna. Praegu on Lewisel koostöös BBC-ga väljatöötamisel sama sarja televersioon.

Rait Õunapuu, kui suur briti kultuuri austaja te olete?

Ega nüüd liiga suur ei olegi, aga kui üldse midagi valida, siis briti huumor on kindlasti maailmas juhtival kohal. Kõigile see vist väga ei meeldi, aga millelegi nad on pihta saanud küll. Muidugi eks nad ikkagi toidavad Euroopa dramaturgiat ka tugevalt. Meiegi teatris on praegu peaaegu pooled lavateosed just Inglismaalt pärit.

Suurbritannia poole peame kindlasti vaatama, kui räägime kirjandusest. Ma ei ole ise veel Inglismaal kordagi käinud. Olen peaaegu terve ülejäänud Euroopa läbi rännanud, isegi mitu korda, aga Inglismaa ja London ei ole kunagi nagu tõmmanud nii palju. Ju satun kunagi veel, eks näis. Kujutan ette, et Iirimaa ja Šotimaa on ehk rohkem hingelähedased, Iirimaa just eriti. Neil on Eestiga mingisugune omapärane side. Väike ja vintske.

Kui võrrelda näiteks Inglismaa telesarju USA omadega, siis tempo on neis hoopis teistsugune. Brittidel on need kuidagi oluliselt aeglasema tempoga ja pigem mõtisklevad.

USA juhib maailmas paratamatult peavoolu ja tegelikult, ma arvan, käib see kõigile juba natuke närvidele. Nii palju Superbowli ning kärtsu ja mürtsu – see pole ju päris. Kui kõik võivad olla järsku suunamudijad ka meie väikses Eestis, siis arvan, et väga pikka perspektiivi sellel asjal nagu ei ole. Ma ei soovitaks sealt kogu selle möllu seest mingeid inimlikke väärtusi otsida.

Ehk on nii meil kui brittidel need inimlikud väärtused natuke paremini säilinud?

Võib-olla on see soovmõtlemine, aga me olemegi siin rohkem juurte juures.

Kuulsast briti huumorist me rääkisime, aga see lavastus, mis nüüd Ugalas publiku jõuab, ei ole komöödia.

Kaugel sellest. Aga ega laval ole samas mingit tragöödiat ilma komöödiata. Öeldakse, et komöödia on tragöödia, mis juhtub kellegi teisega, ja tragöödia on komöödia, mis juhtub kellegi kolmandaga. Meil on paar humoorikat kohta, aga nalja pigem ei saa, see on ikka täitsa põnevik. Üks tegelane vist on natuke koomiline küll, tema hoiab seal seda liini üleval, aga meil käib kibe andmine muudel rinnetel.

"Süsteem" põhineb kuuldemängul. Kuuldemäng näitelavale tuua tundub paras avantüür.

Jah, see loob küll palju võimalusi, aga samuti omajagu piiranguid. Ma olen saanud koos Andres Noormetsaga õnneks palju asju teha siin Ugalas. Pole vist olnud ainult kahes tema tükis, "Lumejänestes" ja "Lotomiljonärides". (Naerab.) "Lumejänestesse" ma pakkusin küll, et võiks hammaste poolest saada, aga seal olid juba trupid paigas. Ma pidin siis teist asja tegema.

Mulle meeldib Andresega koos teha ja just sellepärast ei tundunudki see raadioteatri ületoomine teatrisse ka nii õudne. Ma kasutan väga-väga harva seda sõna ja mulle ei meeldi seda üldse kasutada, aga Andres võib-olla küll midagi geeniusehakatise sarnast. Tal tulevad tavaliselt sellised asjad välja ning kuidagi mängleva kerguse ja higilõhnata.

Andres Noormetsa puhul on see tore tasand ka juures, et ta on ise kuuldemängude koha pealt kõva käsi.

Jaa, ta on selles tõeline spets: paljud auhinnad ja vägevad auhinnad. Kui me tegime kuuldemängu, mille eest ta sai BBC auhinna (Andres Noormetsa Raadioteatri kuuldemäng "Lõvi" võitis 2022. aastal BBC audiodraama konkursi Euroopa draama kategoorias – toimetus), olime Viljandi lauluväljakul laulukaare all. Andres, mina ja Ago Anderson käisime õhtul seal ruuporiga ringi ja lõugasime. Seda kõike oli vaja kaugelt salvestada, helirežissöör Külli Tüli oli ka kohal. Lõugasime, et lõvi on lahti, minge kohe koju ära. Korduvalt ja korduvalt ning rõhutades, et see ei ole mingi nali. Inimesed ikkagi kiirendasidki sammu, igaks juhuks.

Põnevik ei ole küll sama mis action, aga eks inimesed ikkagi kujutavad ette, et midagi plahvatab, midagi lendab õhku, käib meeletu tagaajamine ... Kas "Süsteem" sisaldab pigem intellektuaalset pinget?

On nii üht kui teist. On ikkagi tagaajamist ka ning kärtsu ja mürtsu kõige selle juures nii heliliselt kui ka mängulaadilt. Kõvasti kaklemist on ja trenni. Nagu "Fight Club" ja "Anonymus" oleks kokku saanud.

Ta räägibki meie maailmast. Sellest, kui lihtne on ära kallutada inimest, kellel pole tugisüsteemi. Arvan, et selline mõjutatav mass on tegelikult päris suur. Kui sa just juba mingisse äärmusse ei kuulu, siis jääbki peale see, kes paremat juttu räägib. Kui sul pole elus millestki kinni hoida või neid asju on vähe, on libe tee lihtne tekkima. Me näeme seda ju meie poliitmaastikulgi.

Põnevik on žanr, mida meie teatrilavadel ülemäära tihti ei kohta.

Nii on. "Süsteem" on kirjutatud raadiosse ja see on meile tegelikult kõvasti peavalu valmistanud. Meil ei ole vaja laval nii palju kirjeldada kui kuuldemängus. Võib-olla piisab ainult ühest sekundist, pildist või pilgust ning kõik on tervele saalile selge. Eks inimesed teatris vist sellepärast käigi, et seal on mingisugune vahetu kontakt ja mitte rääkivad pead, kes seisavad küljega ja noogutavad.

Kui meil on teatris esimene lugemine, siis on alati juures ka turundusosakond ja kes veel tahavad tulla: grimeerijad ja kostümeerijad, rahvast on omajagu. Kõik saavad asjast vähemalt aimu, siis läheb trupp proovisaali, hakkab proove tegema. Aga nii põnev ei ole vist küll olnud kui nüüd. Olgugi et see on vähemasti minul kindlasti ka kõige pikem näidend üldse, seda just tänu raadioformaadile, ja usun, et paljudel veel. Juba lehekülgede arvult ei ole midagi nii mahukat olnud. Esimene variant oli 187 lehekülge. Eelmine rekord oli kuskil 120 või sedasi. Pidime teatri jaoks selle kõik kuidagi söödavaks tegema. Aga esimese lugemise ajal ei vaadanud vist mitte keegi mitte kordagi kella ka – kõik tundus nii põnev.

Kui teatrivaataja hakkas nüüd arvutama, et oma neli-viis tundi tuleb küll ära ...

Ei, õnneks mitte. Ma pakun, et kõik kokku koos vaheajaga tuleb nii kolm tundi 15 minutit – selline julge pakkumine.

Voogedastuses on ju eraldi kategooriad, mis ei põhine žanril ega stiilil, vaid ongi selline liigitus – "1.30 filmid".

Ma saan aru, et sinna suunda see maailm läheb. Ma mõtlen alati nende inimeste peale, kes saalis vaatavad kella või telefoni. Üks asi on see, et on igav või sa pead midagi tegema ja kui tõesti muud hetke selleks ei leia ... Aga mis sa sellest targemaks saad, kui saad teada, et ahaa, kell on nüüd kaheksa läbi. Istud edasi. Aga me vist jah liigume sinna kalade maailma poole. Sa peadki oma idee ruttu maha müüma, palju kiiremini kui kunagi varem.

Ma olen ka nendest 1.30 formaatidest kuulnud. Põnev. Võib-olla on see tõesti asi, millele teatris rohkem mõelda. Minu garderoobikaaslane Ringo Ramul katsetabki seda ja väga viljakalt minu meelest. Temal on paljud asjad olnud just ühevaatuselised ja umbes tund 30, tund 40. Mulle on meeldinud. Miks mitte – inimestel jääb ka veel pikem õhtu, et kõige nähtu üle põnevaid arutlusi pidada.

Meie alustame siin Eestis teatrit kell seitse ja see on nagu traditsioon, aga Euroopas algab etendus õhtul kell kaheksa, üheksa või kümme. Nad ei saagi aru, mis me pärast etendust siis veel teeme üldse.

Telefoni vaatamisel saalis pikemalt ei peatukski, aga nüüd on kahetsusväärselt palju ka helendavaid nutikelli teatrisaalis. Paistavad need lavale ka kätte?

Vahel ikka paistavad jah. Juhan Ulfsak tegi teatripäeval õpetuse. Teised rääkisid seal kõik ilusat kunstnikujuttu, et mis sinule sellel teel tähtis on ja mis on teater ja ... Ulfsak õpetas, et vaata, võtad juba enne etendust telefonil heleduse maha ja kui sa pead vaatama, siis vaatad niimoodi siin all ja kedagi ei sega. Tegi lihtsalt nagu koolituse.

Vahel kõik see segab jah. Tegelikult segab vist kõige rohkem suhtumine, et kui sind üldse ei huvita ... No muidugi sa pead sõnumeid vaatama – sul on pere ja lapsed või sa ootad tõesti midagi eluliselt tähtsat ... Aga selline suhtumine, et lihtsalt loed uudiseid ... ma ei tea. Rääkimata sellest, et äkki sa häirid sellega ülejäänud publikut. Mõnes tükis tuled peale pimedas ja siis sa näed, et terve saal on nagu ussikesi täis – publikuvalgus on juba maas ja vaatus juba selles mõttes käib. Nad kustuvad niimoodi vaikselt ikkagi enam-vähem ära, aga ega alati kõik kustu ka. See on huvitav, et mõnel on täitsa suva.

Käisin hiljuti ühel päevasel lasteetendusel. Lastel telefonidega nagu probleeme ei olnud, küll aga õpetajatel tagumistes ridades. Vaatasin ja imestasin, et kas see on mingi nali või ...

Ei ole kahjuks nali. Ühte õpetajat mindi paluma, et ta paneks läpaka ära, meil etendus käib, aga ta ütles, et temal on üldsegi tööaeg. Tema on lastega teatris ning peabki tegema tööd. Ja see ei ole nali. Kõlab küll nii, aga kahjuks pole.

Eks ta sega küll jah. Aga suhtumine on ikkagi hullem. Sa näed, et helendab – ju tal on midagi paremat teha. Euroopas olen kuulnud, et inimestel on selline mõttesuund, et nad ei tulegi teatrisse mitte konkreetse materjali, mitte lavastaja või teatri pärast. Nad tulevad sellepärast, et ennast kõigest välja lülitada. Et see ongi see hetk, kus ma ei saa vastata ega tahagi vastata.

Millegi kõrvalisega tegelemine võib ju pealegi elamuse lootusetult ära rikkuda.

Jah, loobid nagu iseendale kaikaid kodarasse ja pärast räägid veel, et ah kurat, pask oli, midagi ei saanud aru, naerda ka ei saanud. Selge, eks mina tahan ka naerda. Miks mitte. Tähtsad töömeilid tulevad ju sul terve päev, pangalaen, muud mured ja tule siis veel õhtul vaatama, kuidas keegi siin laval midagi oma raskest elusaatusest sulle soiub.

Ma täiesti mõistan seda ning kui mul on võimalik elamust pakkuda, kas või paariks tunniks lasta see kõik unustada, siis see on üks suurimaid rõõme. Vahet polegi, kas naerutades või mitte. Tõsine draamatükk võib seda samuti väga edukalt teha. Äkki "Süsteem" on ka üks sellistest? See räägib ju ka reetmisest ja armastuse puudumisest, elus allajäämisest ning mis kõik siis juhtuda võib, kui meie maailm koost laguneb.