Poole aastaga koduköögist Michelini restorani

Ferkle Kalaus restoranis toitu taldrikule panemas. Foto: Erakogu

Eelmisel aastal palus kohalik noor Ferkle Kalaus heade inimeste abi, et täita oma unistus ja suunduda Prantsus­maale õppima. Tänaseks on seitse kuud möödunud ning Kalaus on näinud palju vaeva ning usinalt õppinud. Michelini tähed ei ole talle enam unistus, vaid ta annab iga päev oma panuse, et restoran Auberge de l’Ill oleks jätkuvalt kõrges mängus ja tärnidega tunnustatud.

Nägite eelmisel aastal suurt vaeva ja asusite oma unistuse nimel tööle. Saite raha kokku ning suundusite Prantsusmaa poole. Kus täpsemalt ja mida te õppisite?

Õppisin Lõuna-Prantsusmaal sellises väikeses linnas nagu Agde. Isegi paljud prantslased ei tea seda linna, näiteks kui ma siia tööle tulin, siis põhimõtteliselt keegi siin polnud sellest kuulnud. Väikelinn asub mere ääres ja õppisin koolis nimega Gastronomicom. Mu programm on seitse kuud pikk. Tehniliselt see veel kestab, kuid kooliformaadis ma otseselt enam ei õpi. Programm sisaldab kolme kuud kondiitri- ja prantsuse keele õpet ning nelja kuud praktikat. Praktika pikenes viiekuuseks – see oleks pidanud lõppema seitsmendal augustil, aga lõpeb hoopis augusti lõpus. Meile öeldi, et oleks hea, kui nõustuksime praktikat pikemalt tegema, sest restoranid tahavad pigem neid inimesi, kes saavad hooaja lõpuni tööd teha.