«Kadunud Paide» püsis koos ainult inimlikkuse najal

Äsja olnud arvamusfestivalist jäi kindlasti kajama Paide teatri kultuuriprogramm «Kadunud Paide», mis andis korraldajatele võimaluse raputada festivalile tulnuid veidi teisiti kui kombeks. Kahe päeva jooksul on Rüütli tänava mahajäetud olemusega apteegihoonest ja sellest üle tee paiknevast puitmajast tehtud omamoodi kummituslinn, millega tutvuja koges eriilmelist kunstiloomingut heli, visuaali, teksti, performance’i ja nende spetsiifiliselt kaalutud koosluste kaudu.

Minu rännak mööda hääbuva linna radu meenutas pigem rutakat muuseumikülastust. Süvenesin mõlemas majas püsieksponaatidesse ja igasuguse tegevuskunsti jätsin vahele. Olen teadlik, et teatud tahk jäi seetõttu kogemusest saamata, kuid vabandan end välja sellega, et käitusin sedamoodi solidaarsusest keskmise festivali külastajaga, kes tiheda arutelukava kõrvalt kultuuriprogrammile liigselt aega kulutada ei jõuaks. Tema emotsioone oleksidki jäänud saatma üksnes üksikud teosed.

Isegi ilma igasuguse live action’ita pakkus «Kadunud Paide» küllalt sisu, et täita minu päevast üks tihe tunnike. Võib-olla tundsin mõnel hetkel, et sellest ajast jäi puudugi.