«Kadunud Paide» püsis koos ainult inimlikkuse najal

«Kadunud Paide» idee autor ja kuraator on Paide teatri dramaturg Mart-Matteus Kampus. Foto: Dmitri Kotjuh

Äsja olnud arvamusfestivalist jäi kindlasti kajama Paide teatri kultuuriprogramm «Kadunud Paide», mis andis korraldajatele võimaluse raputada festivalile tulnuid veidi teisiti kui kombeks. Kahe päeva jooksul on Rüütli tänava mahajäetud olemusega apteegihoonest ja sellest üle tee paiknevast puitmajast tehtud omamoodi kummituslinn, millega tutvuja koges eriilmelist kunstiloomingut heli, visuaali, teksti, performance’i ja nende spetsiifiliselt kaalutud koosluste kaudu.

Minu rännak mööda hääbuva linna radu meenutas pigem rutakat muuseumikülastust. Süvenesin mõlemas majas püsieksponaatidesse ja igasuguse tegevuskunsti jätsin vahele. Olen teadlik, et teatud tahk jäi seetõttu kogemusest saamata, kuid vabandan end välja sellega, et käitusin sedamoodi solidaarsusest keskmise festivali külastajaga, kes tiheda arutelukava kõrvalt kultuuriprogrammile liigselt aega kulutada ei jõuaks. Tema emotsioone oleksidki jäänud saatma üksnes üksikud teosed.

Isegi ilma igasuguse live action’ita pakkus «Kadunud Paide» küllalt sisu, et täita minu päevast üks tihe tunnike. Võib-olla tundsin mõnel hetkel, et sellest ajast jäi puudugi.

Alustasin teekonda apteegilao teiselt korruselt, kus visuaal- ja audioelamusi pakkusid Alina Senchenko fotod lagundatud Ukraina kogukondadest, Leho Rubise ja Kaido Kirikmäe poeetiline videoinstallatsioon «Kaotatud lätted» ning Erik Alalooga ja Kenn-Eerik Kannikese installatsioon «The Posthumanist Hangover». Kõige laialdasemalt otsest mõttesisu jagas nende kõrval Oskar Viirandi ja Elina Soosaare intervjuukogumik «Hea on selja taha jätta».

Korrus ülevalpool laius Ave Palmi ja Kenn-Eerik Kannikese malbete visuaalide-helidega kangamets «Laskumine olemise põhja» ning intriige sepitsev saladuste koguja.

Apteegimaja kõige emotsionaalselt veenvamaks osutust Senchenko fotonäitus, mis sümbioosselt toetas kohaliku kalduvusega teost «Kaotatud lätted». Kooslusena avasid teosed just selle külje, mida programm endas saavutada püüdis – seitsmepenikoormasaabastega põimiti kauge äng meie kogukonna taga­maadega.

Mõne sammu kaugusel hämaramas ruumis ootas ees veidi kohatult futuristlik «The Posthumanist Hangover», millele selja pöörates sai sukelduda mõnusast kasttelekast vändatud intervjuudele Paide elanikega.

Kuigi mõlemad eksponaadid soosisid mõtteainet, tingisid nende täielikult erisugused lähenemised ja ligistikku asetsemine vastuolu, mis mõlema põhimõtted natuke kaugeks jättis. See häiriv tunnetus kandus edasi teatud hetkedel niisamuti ülejäänud programmi.

Kõrvalmajas Rüütli 14 sai silmata vendade Igor ja Dmitri Kothjuhi luulega ääristatud fotonäitust sõjaaegsest Ukrainast, millele lisas helilise tunnetuse Liisa Hirschi uudne kompositsioon heliinstallatsioonil «Lend». Teine osa videointervjuudest peitus samuti siin ning õues oli reisivalmis Mariliis Petersoni koondatud lüüriliste kogemuslugudega buss «Paide–Maailm–Paide».

Enne kui radikaalsemalt arvamust avaldan, proovin analüüsida, missugustele inimestele selle kavaga üldse pihta sihtida taheti. Usun, et paslikult kuulun sellesse sihtühma isegi.

«Kadunud Paide» ei püüdnud kindlasti tabada keskmist Paide ega Järvamaa elanikku, kes ehk seda hääbumist iga päev kõige intensiivsemalt tunnetab. Naelapea pihta oli see väikelinlasele, kes päriselt tuli oma nädalavahetust vabatahtlikult arvamusfestivalile veetma, ning see moodustab juba omaette niširühma. Ma ei väida, et keskealine lihttööline Madis poleks võinud leida projektist killukest, mis teda seesmiselt ajendaks, aga usun, et ta lihtsalt poleks kohale ilmunud. Sellepärast ei süüdista ma ka korraldajaid oma kaasatuse laiendamata jätmise pärast, kuivõrd turuanalüüs seda soosinud poleks.

«Kadunud Paide» proovis väga tugevalt inimesega suhestuda. Programmis polnud ühtegi nii-öelda imemasinast tingitud vau-momenti, pigem oli tegemist lihtsa ülesehitusega, mis ei karjunud tähelepanu järele ja võttis rohkem ruumi emotsionaalselt.

Selleks et kogeda täisväärtuslikku elamust laiema üldpildi kaudu, pidi läbimisele pöörama erakordselt tähelepanu ja aega. Tegemist oli justkui kaassõltuva suhtega, kus fataalse vundamendi ehitas inimese intiimsus kunstitööde teemavaldkondadega­.

Lubatud melanhoolsust kindlasti leidus, kuid see ei domineerinud nii, nagu kirjeldustest tingitult lootsin. Emotsionaalne üldmulje jäi läbivalt kergelt segaseks. Teatud hetkedel lubati endale idüllilist nostalgiat, mis tundus ilmselge, pidades silmas väikelinnade ja lapsepõlvede ühendavaid nööre.

Siiski ei saanud ma kordagi läbinisti sentimentaalseks muutuda, sest üle eksponaatide valdas kõhedalt loodud miljöö. Vanu pimedavõitu ehitisi võimendas kalk ruumikasutus ja audio installatsioonidelt, mis kuidagi oma teatud hertsidega minu ajus mingisuguseid ohusignaale ajendas.

Lihtne oleks siinkohal öelda, et tegemist oli paljalt primitiivse lohakusega kureerimises, kus maksimaalset potentsiaali ei suudetud saavutada. Ometi pean tõdema, et programmi sisu pikemalt mõlgutades hakkas koitma toosama «kureerimatuse» geniaalsus, mille märkimata jätmine puhtalt vähesest ajutööst tingitult oleks minust alatu.

Parafraseerin siinkohal üht juhuslikku meest intervjuude sarjast «Hea on selja taha jätta», kus ta tõi peapõhjuseks, miks ta ikka veel Paides elab, selle, et see on «enam-vähem kõige keskel». Muidugi pidas meesterahvas seda silmas geograafiliselt, kuid laiendaksin mõtet Paide imago suhtes.

Üks hääbuv väikelinn kujutab endast mõneti lõhestunud isiksust. Ilustatud pisikoha eluviis, kus miski ei rutta ning kõik asub käe-jala juures, on malbe fassaadi taga pelgalt tühi. Järjepidev hapukurgihooaeg, mida isegi kõige südikamad meist ei suuda parendada. Need armsad kiiksud ja tühjus läbivad sellist kohta käsikäes ning peituvad üksteise varju.

Vahest tabaski «Kadunud Paide» hetke, millal vaikelust saab väikelu. Hetke, mil tühjad kohad ei näi rahvale enam potentsiaali, vaid puudujäägina.