Rakvere Teatri uus tükk toob Paidesse tormilise perekonnadraama

Rakvere Teatri uuslavastus „Tsikaadide aeg” on tormiline perekonnadraama, mille ühes keskses rollis Ülle Lichtfeldt. Foto: Kalev Lilleorg

Rakvere Teatri uuslavastus „Tsikaadide aeg” on tormiline perekonnadraama, mille ühes keskses rollis Ülle Lichtfeldt. Palusime tal lavalugu kommenteerida.

 

Näitlejaansamblisse kuuluvad veel Laura Niils, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer ja külalistena Marion Tammet, Natali Väli, Petra Liisa Pilv, Viktoria Väli. Lavastas Peeter Raudsepp.

Lavastust saab näha kolmapäeval, 4. detsembril kell 19 Paide Muusika- ja Teatrimajas.

Ülle Lichtfeldt, millest lugu räägib?

Eestlastel on ju ütlemine, et tuleb ette ka peenemas peres. Tegevus toimub küll USA lõunaosariikides, kuid on Eestisse vägagi ülekantav. Oma lapsepõlvekodus saavad kokku üksteisest võõrdunud vennad ja õde, et jagada ära hiljuti surnud isa pärandus. Kiiresti kistakse üles tülid, kellegi luukered ei jää kappi. Ja igaühele tundub, et just tema tõde on kõige olulisem.

Naljaga pooleks – kõlab mõne „Pealtnägija” juhtumi moodi.

Rõhutan siiski, et see ei ole ainult varalise päranduse lugu. Pärandus on siin kõik, mis minevikust sülle langeb – katkenud suhted, vanemate ja laste probleemid, erinevad arusaamad sellest, kes on kelle ees milles süüdi. Võlad otseses ja ülekantud tähenduses. Minu tegelane Toni ütleb ühes stseenis, et elu jooksul asjad lihtsalt kuhjuvad. See võtab tekkinud olukorra hästi kokku. On palju vaatepunkte ja teemasid, mis üksteisele sisse sõidavad – täpselt nagu elus. Minu meelest ei ole olemas inimest, kes ei leiaks siit kogemuse põhjal mingit äratundmist.

Iseloomustad ehk lühidalt oma tegelast?

Tema jaoks on kõige tähtsam ühtehoidmine. Ta on püüdnud olla tugisambaks kõigile. On hoolitsenud isa eest, venna eest. Koguni sel määral, et on jätnud tahtmatult unarusse iseennast, oma abielu ja pojagi. Talle tundub, et seda on võetud liiga enesestmõistetavalt. Ja ometi pole õigus vaid temal. Selle näitemängu tugevuseks ongi, et igaühel on oma nurga alt õigus. Eksitakse hoopis selles, et ei taheta andestada, üksteise õigust tunnistada ega kõiki neid õigusi omavahel klappima saada. Nii nagu eluski nähakse lugu vaid oma tegelase silme läbi, samas kui kõrvalt vaadates paistab kätte terve näidend.