Paidelane: tuuleparke ei tohi rajada ühegi linna lähedusse

Hedi Jürgen. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Inimene teadvustab probleemi enamasti siis, kui see jõuab piltlikult öeldes tema aia taha või lausa õue peale. Nii võivad mitmed maaomanikud lähiajal seista fakti ees, et neil "on küll maa, kuid sellega ei saa järgneva 60 aasta jooksul midagi omatahtsi ette võtta".

Tulles Kulno Kleini arvamusloo pealkirjas esitatud küsimuse juurde, miks ei tohiks rajada tuuleparke Paide linna lähedusse, võib omakorda küsida, millise linna lähedusse võib siis tuuleparke rajada? Ja vastus peaks olema, et mitte ühegi linna ega tiheasustusala lähedusse. Edasi - samavõrd kui inimesed vajavad kaitset meie linnustik ja loomastik, taimekooslused ning mis eriti tähtis – puhas põhjavesi. Mida suurem tuulik, seda sügavam vundament. Ei saa eirata kartusi, et paesel pinnal ja karstialadel võib säärane pinnase õõnestamine alandada põhjavee taset ja vähendada joogivee kättesaadavust. Rabad ei ole loogiliselt võttes ka sobilikud, sest juurdepääsuteed muudaks veeolusid ja kuluks tohutult täitematerjali, et sinna üldse midagi püstitada. Pealegi on rabad ja sood 8000 aastat vanad, tuulik kestab paremal juhul 25-30 aastat.

Eestis on tehtud rohevõrgustiku ja loomade liikumiskoridoride analüüse ning üldjoontes on teada, missugused alad on liigirohked ja peavad jääma looduslikeks. Kulno Klein küsib, kas keegi on uurinud mõju lindudele ja loomadele. Kahtlemata on, ja need uurimistulemused liiguvad praegu keskkonnast hoolivate inimeste vestlusgruppides. Nimelt, et üle poole lindudest ja loomadest lahkub tuulepargi aladelt ja vahetust lähedusest. Kellel on viide käepärast, võib selle siinkohal lisada. Tartu Ülikoolis on näiteks 2023 aastal koostatud Lola Link´i bakalaureusetöö "Maismaa tuuleparkide mõju lindudele". Mõju on, ja mitte positiivne. Loomad ja linnud lahkuvad, sest neil ei ole seal hea, aga inimene niisama lihtsalt oma kodu ju kokku ei paki...