Riho Rosberg: ajaloolised näidendid avardavad silmaringi

Näitleja Riho Rosberg on kaasa teinud kahes Piibe teatri lavastuses. Foto: Maarja Ilves

Näitleja Riho Rosberg on kaasa teinud kahes Piibe teatri lavastuses: kurja julgeolekutöötaja Kummina lavastuses «Palusalu» ja suvel taas­etenduvas «Stahli grammatikas» parun von Schrafferina.

Riho on minust kaheksa aastat vanem ja seepärast on juhtunud nii, et olen paljuski käinud temaga sama rada, kuid tagapool. Esimene kokkupuude oli meil keskkoolis. Õppisime mõlemad Tallinna 20. keskkoolis, kus Riho ema oli kardetud ja austatud matemaatikaõpetaja. Siis sattusime mõlemad Tallinna pioneeride maja näiteringi. Riho oli muidugi vanemas trupis.

Minu esimene näitlejatöö kutselises teatris oli Ahmet Managementi lavastuses «Viinamarjad on hapud», mida mängiti Nukuteatris ja kus Riho samuti osales. Seepärast soojendas südant, kui Riho leidis aega ja võimalust Piibe teatris kaasa lüüa. Uurisin lähemalt, kuidas tal läheb.

Sa oled nüüd vabakutseline, kuigi olid aastaid Nukuteatri näitleja. Praegu oled kõige rohkem seotud Kellerteatriga. Mitmes teatris oled kaasa teinud?

Ega neid väga palju olegi. Minule on teatrimaailm avanenud viimasel kuuel aastal. Olin riigiteatri palgal ja selle kõrvalt ei ole väga aega mujal midagi teha. Ainult üksikud suveprojektid.

Seal puutusin esimest korda kokku ka harrastusnäitlejatega. Seda on kuidagi halb nii öelda, sest kui näitleja on laval, siis on ta näitleja. Aga on näitlejaid, kellel see pole põhitöö, vaid harrastus. Mul oli kümme aastat suviti võimalus teha kaasa Nava Lava tegemistes. See oli Läti piiri ääres Lilli külas. Seda vedas kohalik taluperemees, kirjanik ja kultuurikorraldaja Jaak Kõdar.

Meil oli välja kujunenud üks tuumik, kes osales igal suvel. Seal oli võimalik jälgida harrastajate arengut ja pühendumust. Kutselistel tekivad ikka aja jooksul mingid stambid, ühed ja samad võtted. Aga siis tulevad harrastajad, silmad säravad­.

Riigiteatris töötades muutub teater rutiinseks tööks – samad inimesed, sama kollektiiv, sama saal. Harrastajad ei tee teatrit mitte raha, vaid selle pärast, et nad tahavad seda teha.

Harrastajate silmad säravad ja see korvab minu meelest teinekord isegi tehnilised või isiklikud oskused ja võimed. Kutselistega koostöö algab suurelt jaolt alati rahast, mitte materjalist.

See on ju mõistetav, sest riigiteatrite palgad pole sugugi suured. Ega teatrid rahas suple. Keller­teatris on 75 kohta. Kuskil on lagi, millest kõrgemale pole võimalik piletihinda tõsta, aga kulutused järjest suurenevad.

Kui riigi toetust ei ole ja on ainult ükskikud kultuurkapi­tali projektitoetused, siis on ikka väga raske majandada.

Kui rendid suurema saali, siis on hinnad samuti lakke tõstetud.

Aga inimene, kes tuleb etendust vaatama, ei pea seda teadma ega tajuma. Tema tahab saada elamust. Seega tuleb müts maha võtta selliste inimeste ees, kes jaksavad ja tahavad vankrit vedada. See ei ole sugugi lihtne. Vaata, kui palju kriise ja probleeme on meid viimastel aastatel tabanud.

On suur ime ja rahva armastus, et väiketeatrid on üldse ellu jäänud ja tegutsevad edasi.

Teater on nagu liivakell, kus ühel pool on teatrikollektiiv ja teisel pool publik ning vastastikku valatakse teineteisesse energiat ja emotsioone. Millal sa viimati nukku käes hoidsid?

(Pikk vaikus) Vahel enda jaoks. Vahel võtad mingi asja kasvõi söögilaualt ja paned elama. Siis sõbrad irvitavad, et kas nüüd lõi nukunäitleja välja.

Päris viimati oli hoopis huvitav roll. Olin filmis «Must auk» tulnuka käsi. Mind ennast ekraanil polnud, oli ainult käsi. Seal oli tulnukas, mida juhiti pultidega, vahel oli üks inimene sees. Kui oli vaja teha kätest suurt plaani, siis oli mulle tehtud silikoonist käsi, plastikust lülidega pikendatud sõrmed. Mõlemad käed. Nad vist arvasid, et nukunäitleja käed on tundlikud.

Seal oli näiteks söömist või võtsin Anne Reemanil südame välja. See oli mulle tuttav olukord: oled kuskil laua all ja sirutad oma käe välja, et sind näha poleks. Mäletan hästi, kuidas kord läksime Nukuteatris Hendrik Toompere, Tõnu­ Tamm ja mina neljakäpukil pimedas pikas reas sirmi taha. Kõik vanad mehed, lapsed juba suured. Hendrik ütles: «Püha­päeva hommik, isa läheb tööle.»­ Kolm meest läksid neljakäpukil sirmi taha.

Siin ja seal on olnud varjuteatrit või mänge esemetega. Eestis ei ole täiskasvanute nukuteatrile publikut.

Minu ühed suurimad elamused Eesti teatris on just Nukuteatrist – «Ajuloputus» ja «Mängurid». Need olid nii võimsad lavastused, et siiani tuleb erutusvärin peale. Nukuteatri vahendid annavad ka tavalisele teatrile nii palju võimalusi juurde.

Ja kui raske oli neid teha! Üleni mustas, kostüümis on ainult silmaaugud. Roomad ja hüppad­. Seda on võimas vaadata, aga Eestis pole selleks publikut. Nukuteatri tegemine ilma riikliku toetuseta pole võimalik, sest nukud on kallid. See on kõik pisimagi detailini käsitöö ja kui saal on väike, siis ei tule investeering kunagi tagasi.­ Lisaks on lasteetenduste piletite hinnad tavalisest odavamad. Keeruline­ äri.

Kuigi kultuur on meie rahvuslikkuse hoidja ja maailmavaadete kujundaja, on ta lõpuks ikkagi äri. Väiketeatritel ei ole puudu ideedest, vaid rahast. Kõik räägivad, kui võimas lavastus on «Rahamaa», aga mis viga teatrit teha, kui sul on suur maja ja tippnäitlejad tasuta kasutada. Miks sina oled teatri juurde pidama jäänud?

Olen sellele mõelnud. Käisin seal kõrval kardiringis ja sattusin kõrvalmajja näiteringi. Mulle­ on juba noorest saadik olnud oluline koostegemine. Grupitöö. Nukuteatrisse sattusin nõnda, et tegime lavaka 15. kursusega lavastaja Rein Aguriga «Augeiase talle». Jaan Tätte oli Herakles ja mina tema sekretär. Sealt tekkis kontakt Nukuteatriga.

Mis on sulle teatris oluline?

Mulle meeldib olla osa tervikust. Mul ei ole staarikompleksi, et pean särama. Mulle meeldib osa emotsionaalselt täiuslikust tervikust. Tajuda, et meil on midagi publikule öelda, ja publik võtab meie sõnumi vastu. Tajuda, et see, mida teeme, pole tühi­kargamine, vaid anname just grupina ja saame samamoodi vastu. Olla vahendaja.

Samas vabakutselisena on mul olnud võimalus töötada koos väga eriliste inimestega. Iga selline kokkupuude rikastab.

Kas läheksid tagasi riigiteatrisse, kui kutsutaks?

Riigiteatril on omad eelised. Kindel ja pidev töö. Vabakutselisena ei tea alati, mida sügis toob. Kevad ja sügis on ikka madalseisud. Sellega peab pidevalt arvestama, teed proovi küll, aga sissetulekut ei ole. Õnneks on olnud viimasel ajal siiski palju tööd.

Samas vabakuselise vabadus annab vabaduse otsustada oma rollide valiku üle. Ei julge ka ära öelda, sest äkki ei tehta rohkem pakkumisi.

Mis muljed on sul kahe koostöö järel Piibe teatrist?

Ma kiidaks sind. See, mida te seal Järvamaal ajate, on tunnustust väärt. Uurida nende lugude taustasid, minna lugude sisse. Leida materjalid, mis puudutavad kohalikke elanikke. Ka mina olen palju targemaks saanud. Näiteks «Stahli grammatikas» teevad kaasa regilaulugrupid Arhalised Mehed ja Ambla Naised ning sain lava taga vesteldes tuttavaks kohalike inimeste mõtetega. Elan Tallinnas ega tea muidu üldse, mis väljaspool toimub.

Selliste projektide abil on võimalik mõista kohalikku ajalugu, inimeste probleeme ja mõtteid. See on väga huvitav.

Sealt autoga läbi sõites vaatan maad hoopis teise pilguga. Olen enda puhul märganud, et mulle meeldib ringi sõita kevadel ja sügisel, sest siis pole puudel lehti ja näeb, mis on nende taga.

Pool näitlejaelust on ju ootamine. Stseenide vahepeal on aega vestelda küll.

Just. «Stahli grammatikas» on meil suurepärane punt. Kutselised hoidsid harrastajaid ja vastupidi. Tekkis väga hea klapp, ühised naljad, keegi ei solvunud. See annab selliste tegemiste­ puhul nii palju juurde, kui sinu ümber on toredad ja ilusad inimesed.

Mida «Stahli grammatika» sulle andnud on?

Ega ma temast väga enne teadnud. Nüüd sain teada kogu selle piirkonna ja eesti keele arengust. See on olnud väga põnev.

Nalja sai ju ka nii proovides kui ka laval. Ega minu tegelaskuju ole olemuselt tõsine, kuid see tõsidus muutub parajalt koomiliseks. Aga see pole jalaga-tagumikku-nali, selles on midagi palju enamat. Seal on sügavust. Samas on lavastuses ju sünd ja surm – see pole jant. Paneb publiku kaasa mõtlema, kuidas siis elati, kuidas elus hakkama saada.

Kuid peamine on see, et kohtusin uute ja põnevate inimestega. Näiteks koolivend Tarvo Sõmeri­ ja Reimo Sagoriga sattusin esimest korda koos lavale. Selline vaheldus on nii avardav.

Alati kõik ei lähe nii, nagu tahad, ei sobi publikule, aga kui sellised lavastused õnnestuvad, siis on see õnnestumine igas mõttes.