Kui puhas on meie igapäevane leib

Aleksei Lotman

FOTO: Mihkel Maripuu

Selle asemel, et kontrollida võimalikult paljusid mahetootjaid või tülitada turumüüjaid, peaksid põllumajandusametkonnad tihendama kontrolli seal, kus on tarbijale tegelikud ohud.

Aleksei Lotman

riigikogu maaelukomisjoni aseesimees, Eestimaa Rohelised


Läinud aastal tabas Euroopat järjest kaks toiduskandaali: esmalt Hiina päritolu piimasaaduste (ja nendest valmistatud toodete) melamiinisisaldus ning seejärel dioksiinide (kui täpne olla, siis polüklorodi­oksiinide ja -furaanide) ülenormatiivne esinemine Iiri päritolu sealihas.


Mõlemal juhul saime ohust teada välismaalt tulnud signaalide kaudu. Eesti riikliku toiduohutuse kontrolli sõel on osutunud nende ohtude tuvastamiseks liiga hõredaks.


Ohtudest ei teavitata piisavalt


Kui melamiiniprobleem on suhteliselt uus, siis dioksiinisisaldusega seonduv on ka varem esile kerkinud, eelkõige Läänemere kaladega seoses.


Dioksiinide sisaldust meie toiduainetes ka teatud määral seiratakse, kuid piisavaks seda seiret on kas või Iiri sealiha juhtumi taustal võimatu pidada.


Analüüsid on kallid, neid tellitakse välismaa laboritest ega tehta Eestis. Väljaspool toiduaineid dioksiine üldse ei seirata, mistõttu laiem pilt nende esinemisest meie elukeskkonnas puudub.


Ent üldisemat pilti omamata pole ju võimalust ka toiduga seotud riske korralikult hinnata.


Ka nende ainete suhtes, mida Eestis seiratakse, pole põhjust rahuloluks. Nii benso(a)püreeni kui ka pestitsiidide ja väetiste jääkide puhul on korduvalt täheldatud normist suuremat sisaldust. Veel sagedamini on täheldatud aineid lubatud normi piires.


Samas on põhjust pidada nende ainerühmade korrapärast tarbimist terviseriskiks isegi siis, kui nende sisaldus toidus ei ületa norme. Eriti tõsiseks teeb probleemi ainete koosmõjust tulenev suurem toksilisus.


Rohelised on korduvalt juhtinud valitsuse tähelepanu asjaolule, et suur osa põllumajandustootjatele mõeldud riikliku kontrolli abinõudest kujutab küll üsna suurt ja valdavalt põhjendamatut koormust väiketootjaile, kuid pole samas piisav tegelike riskide objektiivseks hindamiseks.


Neile hoiatustele pole seni tõsiselt reageeritud. Riigikontrolli äsja valminud toiduohutuse audit ei jäta kahtlust, et meie mure on olnud õigustatud.


Riigikontrolli hinnangul näitavad Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) kokkuvõtted olukorda tegelikust paremana. Audit näitab, et toiduseire tulemused kajastavad toiduohutuse testiga otseselt mitte seotud proove, proovide hindamisel ei arvestata eestlaste toitumisharjumusi ja laborite võimekus kahjulike ainete tuvastamisel on väike.


Toiduohutuse järelevalve tulemused ei kajasta adekvaatselt saasteainetest tulenevaid ohte. VTA-l puudub teaduslik ülevaade eestlaste toitumisharjumustest, mistõttu pole ülenormatiivse saastatuse tuvastamisel võimalik toiduga seotud riske põhjendatult hinnata.


Seetõttu ei suudeta adekvaatselt otsustada ka seda, kas toiduaine tuleks müügilt kõrvaldada.


Viimase kahe aasta jooksul polegi VTA kordagi eemaldanud müügivõrgust pestitsiididega saastunud toitu. Seda põhjendatakse sellega, et ilma kordusanalüüsita pole selline karm otsus nagu müügilt eemaldamine põhjendatud. Samas juhtub, et saastunud partii jõutakse enne kordusanalüüside tulemust juba ära müüa.


Kontrollijad loovad


kunstlikult parema pildi


Audit näitas, et taimne toit võib olla koondaruannetes näidatust suuremas ulatuses pestitsiididega ja muude mürgiste ainetega saastunud.


See on seotud asjaoluga, et lisaks VTA toiduohutuse hindamiseks tehtavate analüüsidele arvestatakse ka taimetoodanguinspektsiooni (TTI) muude järelevalvetoimingute käigus tehtud analüüse. Viimastes on mahetoodete osa ebaproportsionaalselt suur – 20%.


Arvestades mahetoodete väikest turuosa Eestis, pidanuks maheproove olema tunduvalt vähem. Nimelt näeb Euroopa Komisjoni soovitus ette liikmesriikides mahepõllumajandustoodete turuosale vastava mahepõllumajandustoodete proovide osa.


Mahetoodetes on analüüsitulemused oodatult paremad, sest nende tootmisel ei tohi erinevalt tavatootmisest kasutada pestitsiide.


Eeltoodud põhjusel tekib meie toidu üldolukorrast «parandatud» pilt: kui VTA proovidest on üle normatiivi saastunud 7%, siis TTI proovidest alla 1%; mõlema asutuse andmeid koos esitades saadigi objektiivsest hinnangust märksa väiksem arv – 3%.


Mure on seda tõsisem, et taimekaitsevahendite turustamine Eestis on Euroopa Liiduga ühinemise järgsetel aastatel suurenenud ligi poolteist korda.


Praegu puudub tõhus mehhanism intensiivtootjate suureneva pestitsiidikasutuse vältimiseks. Sel taustal on eriti ilmne, et mahetootjate turuosast kordades suuremas ulatuses kontrollimine on absoluutselt õigustamatu: kontrollida tuleks ikka eelkõige seal, kus on tegelikud ohud.


Veelgi enam, auditi käigus tehtud pisteline kontroll lubab pidada olukorda halvemaks isegi võrreldes VTA enda andmetega. Proovides leiti üle normi saastet rohkem kui riiklikus seires.


Kontrollproovide analüüsides sisaldasid kõik aiasaadused pestitsiidijääke: kuues proovis leiti 20 pestitsiidijääki. Ka riiklikus seires oli 2007. a üks proov, mis sisaldas kaheksat jääki.


Mitme mürgi esinemine ühes proovis on nende võimaliku koosmõju tõttu ohtlik isegi siis, kui ükski aine eraldi võttes ei ületa kehtestatud piirmäära.


Kahes proovis leiti jääke üle lubatud piirnormi. Proovide kogumahus kujunes normi ületanud pestitsiidijääkide osaks 33%.


Maasikates oli pestitsiidijäägi benomüüli tulemus veidi kõrgem kui lubatav piirnorm; viinamarjades ületas dikloraani tase piirnormi viis korda.


Loomulikult ei saa nii väikese kontrollvalimi põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid tõsiselt tähelepanelikuks peaksid need andmed meid tegema küll.


Audit kinnitab ka roheliste muret seoses meie riigi võimega analüüsida toidu keemilist koostist. Saasteainete jääkide laboris tuvastamise võimekus on väike. Eesti laborites on võimalik tuvastada vaid 20% Euroopa Liidus registreeritud ligi 1100 pestitsiidi jääkidest.


Muuhulgas ei määrata Eestis glüfosaatide jääke, kuigi need moodustavad meil kasutatud herbitsiidide toimeainest ligi poole.


Audit näitlikustab olukorda, võrreldes Eestit teiste ELi riikidega. 2005. a otsiti Eestis 195 aine jääke ja leiti 66, Saksamaal vastavalt 630 ja 292.


Kas asjaolu, et Eesti toiduturul leiti jääke neli-viis korda vähem, tähendab seda, et meie toit on sedavõrd puhtam? Ühtses tururuumis toimetades on selline järeldus üsna ebatõenäoline.


Nagu eespool nägime, on pestitsiidide kasutus meil hoogsalt lähenenud vanadele ELi maadele. Samuti tuleb arvestada, et suur osa meie toidupoodide kaubast pärineb teistest maadest. Seega on usutavasti kogu ELi ulatuses pestitsiidide sisalduse toidus üsna sarnased.


Näitab ju riikide võrdlus, et mida suuremat arvu pestitsiide osatakse toidust otsida, seda rohkem neid aineid ka leitakse. Seega on alust arvata, et meie näiliselt hea olukord on eelkõige puuduliku teabe tulemus.


Laborite võimekus on väike


Taimses toidus võib peale pestitsiidide esineda ka muid saasteaineid nagu väetisejäägid (eelkõige nitraadid), mükotoksiinid, raskemetallid. Ülenormatiivseid proove on seirete käigus leitud üksikuid.


Nitraatide puhul on piirnormid ELis kinnitatud spinatile, värskele salatile, imikutoitudele ning mõnele väikelastele mõeldud teraviljapõhisele töödeldud toidule.


Muid köögivilju võib turustada ka siis, kui nende nitraatide sisaldus on kõrge. Näiteks VTA kontrollide käigus on leitud hiina kapsas nitraate 2773 mg/kg.


Väga kõrgeid nitraadisisaldusi võib olla näiteks maitsetaimedes (meliss, basiilik, murulauk). Ka nendele taimedele nitraatide norme kehtestatud pole.


Kontrollide tulemused ei jõua arusaadaval kujul tarbijani, kelle õiguste eest süsteem peaks hea seisma. Riigiasutused ei avalikusta pestitsiidide järelevalve ja toidu uuringute tulemusi ega tõsta süsteemselt tarbijate teadlikkust, võimaldamaks neil teha informeeritud valikuid.


Euroopa Komisjonile esitatavad aruanded pole mõeldud tavatarbijale, need on võõrkeelsed ja sisaldavad palju spetsiifilisi tabeleid.


VTA kodulehel olevad toidukontrolli aruanded on koondatud aasta kaupa ega võimalda saada teavet jooksva olukorra kohta, andmetabelid pole hõlpsasti leitavad ega tavatarbijale arusaadavad.


Kokkuvõttes võib sedastada, et Riigikontrolli põhjalik audit juhib õigustatud tähelepanu kitsaskohtadele meie toiduohutuse kontrollis. Loomulikult oleks täiesti väär selle raporti alusel paanikat külvata.


Samuti oleks väär väita, nagu põllumajandusministeeriumi haldusalal teemaga üldse ei tegeldaks. Samas on vältimatult vaja vaadata tõele näkku, tunnistada kitsaskohti ja rakendada meetmeid nende kõrvaldamiseks.


Pole kahtlust, et tarbija ohutuse huvides oleks vaja senisest märksa tõsisem toiduohutuse seire. Selle asemel, et kontrollida võimalikult paljusid mahetootjaid või tülitada turumüüjaid, peaksid põllumajandusametkonnad tihendama kontrolli seal, kus on tarbijale tegelikud ohud.

Tagasi üles