Särevere mõis-muuseum ootab uuendusi

Särevere viimase mõisniku Walter von Schillingi kaardimängutoas ütleb mõisa praegune perenaine Marike Reedla, et siin on härra ka mõisa mitu korda maha mänginud.

FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Tänavu, mil Särevere kodumajanduskooli avamisest möödub 80 ja tollase näidissovhoostehnikumi muuseumi algatusest 35 aastat, on uuenduste ootuses ka ajaloomuuseumi väljapanek.

Järvamaa kutsehariduskeskuse Särevere õppekoha mõisa perenaine Marike Reedla ütleb muuseumiruumide tammepuust ust lahti keerates esmalt, et väljapanek on vana ja aegunud ning ootab uusi lahendusi. «Varem olime Türi TMK ja Türi valla muuseum, aga et TMKd enam pole, nagu ka Türi muuseumil huvi eriti mitte, oleme pidanud aru, mis suunas edasi minna,» selgitab ta.
Arhiiv andis
märkimisväärset lisa
Trükisest «Türi ST muuseum» (1989) on lugeda, et 1974. aastal otsustas õppeasutuse 50. aastapäeva korralduse komisjon asutada Türi sovhoostehnikumi ajaloomuuseumi.
Et koguda, võtta arvele ja süstematiseerida õppeasutuse ajaloolise väärtusega dokumente, esemeid, fotosid; luua sidemeid vilistlastega, uurida nende käekäiku ja tegevust, jäädvustada mälestusi.
Samuti tutvustada õppeasutuse ja majandi ajalugu ning aidata kasvatada õpilastes oma kooli meelsust.
«Muuseumi asutamiseks moodustati tehnikumi õpetajatest ja majandi spetsialistidest töögrupid, kelle ülesandeks jäi materjalide kogumine,» kirjutab muuseumi asutamist juhtima hakanud Johannes Kaarus.
Õnneliku juhuse tõttu tuli Türi aiandimaja pööningult päevavalgele aiamajanduse gümnaasiumi arhiiv, mis andis loodava muuseumi varadele märkimisväärset lisa.
1975. aasta 7. juunil, kui tähistati Türi põllumajandushariduse andmise 50. aastapäeva, avaski muuseum tehnikumi peahoone teisel korrusel uksed.  
See oli sisustatud stendide, vitriinkappide ja -laudadega. Fondis oli  rohkem kui  9500 säilikut.
Marike Reedla teada kolis ajaloomuuseum mõisasse 1990ndate keskel. «Praegu on muuseumi uhkus, et ta asub siin härra elutubades,» lausub ta.
Kõigepealt olemegi mõisa viimase omaniku parun Walter von Schillingi kabinetis, edasi liigume tema kaardimängu-, elu- ja magamisruumi ning söögituppa. Mõisaproua poolel paikneb praegu raamatukogu.
Enamjaolt kajastub nii stendidel kui ka vitriinides õppeasutuse ajalugu: on materjale nn pruutide kooli ajast aastal 1929, nõukogudeaegse tehnikumi eluolust, kuulsamate vilistlaste,  koolijuhtide, lõpetajate kohta,   lõpumärke ja -sõrmuseid, vormimütse, auhindu – kuni lõpeb Säreveres iseseisva õppeasutuse lugu.
Mingil määral on väljas oma aega iseloomustavat õppekirjandust ja õppevahendeid. Näiteks laboriseadmeid, loomaarsti ja mesiniku tööriistu, raamatupidaja käsiarvutusmasinaid, niplispitsipadi, kalakasvatuse eriala diapositiive. «Siin on eksponeeritud suhteliselt vähe, üleval kodumajandusklassis on kapid käsitöövahendeid täis,» ütleb Reedla. «Need olid põlised taluperemehe ja -naised õpetused aiandusest hobusekasvatuseni, mida sai siin koolis omandada.»
Mõisa, selle omanike Schillingite kolme põlvkonna ning lähiümbruse külade loo vastu on sügavamat huvi tundnud, uurimistöid kirjutanud  ja omaaegset eluolu iseloomustavaid esemeid muretsenud aastatel 1997–2006 juhatajana töötanud Maimu Matt.
Nii teab Matt vanade esemete juurde lugusid rääkida. Huvitava käekäiguga majapidamisriistaks peab ta kohviveskit, mille on enne suurt revolutsiooni Venemaal valmistanud Martinsoni tehas ja millel on näha patendinumber 1100.
Kohviveski on toodud Eestisse Peterburist ja kuulus Mati ema perekonnale.  «Vanaisa töötas klaverivabrikus klaveritegijana, teenis tol ajal hästi, kartis röövimist ja tuli perega revolutsiooni eest Eestisse pakku,» selgitab ta. «Tulek oli raske, kaks nädalat tulid, süüa polnud, kohviveski oli neil kaasas.»
Matt lisab, et tema otsesed mälestused kohviveskist pärinevad 1940ndatest lapsena Tartus elades, kui kohvi õieti saada polnud ning ema sellega sigurit ja teravilja jahvatas.  
Mati perest on muuseumi jõudnud ka prenner, endisaegne kohviubade pruunistamise pann. «Mäletan, kuidas ema ahjusuu peal rohelisi kohviube kõrvetas ja ümbruskonna naised käisid meil kohvi joomas,» lausub ta.
Kogu mõis kujutab
endast muuseumi
Veel juhib Matt tähelepanu eelmise vabariigi aegu Tartus valmistatud aiapritsile, mida on kasutatud Särevere aiandis taimede pritsimiseks.
Üsna vana ese on veel kohaliku sepa taotud sirp, mis on leitud Särevere lähedalt Tatramäelt, sellelt põllult, kus praegu paikneb Balti keti kivi.
Söetriikraua kõrval seisev elektritriikraud pärineb Tartust luuletaja ja Tartu Ülikooli kunagise vene kirjanduse õppejõu Valmar Adamsi kodust. «Adams oli minu tädimees, see 1946.-47. aastast pärit triikraud vedeles neil pööningul,» lisab Matt.
Omaette väärtuseks peab Matt Singeri õmblusmasina jalga, millele on märgitud aastaarv 1820. «See on kunagise koolijuhataja Georg Rooviku abikaasa ema pärandus, sel on sama saatus, mis kohviveskilgi – Peterburist toodud,» selgitab ta.
Et õpilased teaksid, missugust käsitööd perenaised omal ajal tegid, on  muuseumis hea näidata Põikvalt pärit Mari Riisi  tikitud linikut ja rahvusmustris vööd. «Ta oli tubli käsitöönaine, tikkis, heegeldas ja kudus Arsile, andis koolile ka oma kangasteljed,» lisab Matt.
Museaalide hulgas on esemeid, mis on säilinud mõisaajast ja meenutavad selle eluolu. «Kogu maja ongi üks suur muuseum, mida tutvustamata jätta ei saa,» sõnab Marike Reedla.
Härra kabinetis jääb pilk võimsale  nikerdustega uksele. «See uks viis alla keldrisse, siitkaudu käisid ka talupojad ja teenijad härra jutul,» teab Reedla öelda.
Kohapärimus räägib Särevere mõisa alusest mitme kilomeetri pikkusest tunnelist, mis kuulduse järgi viinud kirikuni välja, või jõeni, kust veetud jääd raamatukogu kohal olnud jääkeldrisse. («Arad veed ja salateed», lk 235.)
Reedla tunnistab, et rohkem kui õppeasutuse ajalugu on temagi meeli köitnud mõis ja Schillingid, kelle järglased on siin kümmekond aastat tagasi kokkutulekut pidanud ja aidanud korjandusega härrastemajale uue katuse peale.
Kabinetis on ringiga  tagasi Walter von Schillingi tugitool, mille põhja on küll vineeriga parandatud.  Kaardimängusaalis on alles graniidist kamin ja väikses saalis valge kahhelahi.  
Üks väheseid uhkemaid asju on endises söögisaalis, praegu mõisa kõige pidulikumas ruumis trooniv suur söögilaud. «Eelmisel aastal restaureeritud, sai roosipuu varjundiga katte peale,» sõnab Reedla.
Kohapärimuse järgi olnud mõisaproua kui tulehark, aga härra see-eest töömehesõbralik. «Kui talupojad käinud aidas viljavargil, öelnud ta ikka, et jätkub talle ja jätkub neilegi,» lausub Reedla.
Nii jäänud ka 1905. aastal rahutuste ajal Särevere mõis puutumata, sest kohalikud talupojad juhtinud enamlased Laupale, kus nood end viinast purju jõid ja mõisale tule otsa panid. «Särevere on üks väheseid säilinud suuri puitmõisaid – pitsilised nikerdused vintskappide ääres, puitornamentidega kaunistatud välisuks,» ütleb Reedla. «19. sajandi teises pooles ehitatud hoones on kogu aeg elu olnud ja hing on sees hoitud.»
Nüüd on mõisa perenaine Marike Reedla koos raamatukogu juhataja Eve Rõuguga pidamas mõttetalguid, kuidas koos mõisaga uue õppeasutuse ajalugu uut moodi esitleda. «Üks mõte on avada toad ka saalidena kokkusaamisteks ja rühmatöödeks ning kajastada seintel ajalugu,» märgib ta.

SINIMUSTVALGE LIPU LUGU

1944. aastal, kui saksa okupatsioon ära lõppes ja vene väed uuesti Eestisse tulid, sai aineõpetaja Juhan Taubel korralduse sinimustvalge lipp mastist maha võtta ja hävitada.
Et Juhan Taubel ei tahtnud nii toimida, peitis ta koos abikaasa  Valeria Taubeliga, kes pidas mesilasi, kooli sinimustvalge mesitaru topeltseinte vahele, kus see säilis üle aegade.
Lipu asukohast andsid Taubelid teada Valeria vennapojale Enn Ristheinale. «Lipp oli tarus seni, kuni mina (tollal Oisu vallavanem – toim) ta sealt ära võtsin,» ütleb Risthein. «See oli kuuendal aastal pärast esimesi kohalikke valimisi, kui lipu kevadel lõpetajate aktusel koolile tagasi andsin, kool oli sellest huvitatud.»
Praegu seisab ajahambast koltunud, kuid õnneliku saatusega sinimustvalge kahhelahju kõrval nurgas koos teiste lippudega. «Tavaelus me seda lippu ei kasuta, aga näidata on huvitav, tuleb vaid hoiutingimused üle vaadata,» ütleb Marike Reedla.

Tagasi üles