Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/20/137411t1hc487.jpg)
Rooside koduuksel tervitab külalisi magus leivalõhn. Peale leivaküpsetuse oskab pererahvas teha teisigi vanade eestlaste töid: kraasida, kedrata ja kandleid meisterdada.
Esna mõis on olnud põliste tallinlaste Indrek ja Kadri Roosi ning nende kolme lapse kodu viimased poolteist aastat. Noore pere päris oma maja asub sellest vaid mõnesaja meetri kaugusel metsa sees, aga koduuks on see Roosidele vaid suviti. «Ka kohalikud, kellega siin tuttavaks oleme saanud, ütlevad kõik, et jaa, Sinioru – suviti on seal mõnus...» lausub Kadri.
Sinioru talu omanikuks said Roosid viis aastat tagasi. «Olime harjunud sõpradega maakohtades suvitama, aga kui lapsed sündisid, ei tahtnud enam nädalaks-paariks kellegi kaela peale jääda,» selgitab Indrek. «Siis hakkasime mingil hetkel mõtlema, kuhu võiks oma maakoht tekkida.»
Sinioru õnnelik minevik sai kaalukeeleks
Algul vaatasid noored ringi Tallinna ümbruses, aga ei leidnud midagi sobivat. «Siis ükskord panin internetti otsingu, et 100 kilomeetrit ja 100 000 krooni,» ütleb Kadri.
Sõelale jäi kolm maamaja: Vändra lähedal, Rakvere taga ja Esnas. Kõik kohad üle vaadanud, kaalus Kadri kahe vahel. «Ühes olin kindel – Esna mitte mingil juhul!» ütles ta.
Indreku valik oli just vastupidine. Põhjusel, et Sinioru oli kolmest ainuke õnneliku saatusega maja, kus kunagi polnud midagi traagilist juhtunud.
Sinioru talu asub künka peal, ümber on madal ja märg maa. Kogu esimese suve rassis Indrek saja meetri pikkust laudteed teha. «See oli meil idealistlik ettekujutus, et suudame vee ja elektri ja kõik teha,» tunnistab Kadri.
Indrek nõustub. «Linnas elasime vanematega ühe katuse all, omaette elamist ega majandamist pole olnud,» arutleb ta. «Pärast majaostu tegime selgeks, mis tee-ehitus ja elektri toomine ja kaevu puurimine maksaks.»
«See oleks pööraselt kallis projekt,» lisab Kadri.
Mõisamajja elama sattusid Roosid juhuste kokkulangemise tõttu. «Umbes samal ajal, kui mõtlesime, et kui võtaks õige riski ja tuleks Tallinnast päriselt ära, kolis Esna mõisast välja Aldo Tamm ja mõisamaja jäi tühjaks,» meenutab Kadri.
Igal juhul tahtis noor pere Esnasse jääda. «Olime siin juba toredate inimestega tuttavaks saanud,» põhjendab Kadri. Kadri hinnangul oleks inimestel maakohas nagu suurem väärtus. «Linnas on inimesi nii palju, et ei jõua kõiki tähele panna. Siin jääb meelde iga inimene, keda päeva jooksul kohtad,» põhjendab ta.
Roosid ei näe praegu ühtki põhjust, mis võiks neid linna tagasi meelitada. «Ega ma linnas elades rohkem teatris või näitustel käinud,» tunnistab Kadri.
Kui on tahe kultuuri tarbida, saab seda Kadri meelest teha igal pool. «Kas või Paides, näiteks hiljutine «Kolmkõla» festival oli tõeliselt hea,» lisab ta.
Kadri meelest tuleb raskemaid hetki ette nii maal kui linnas elades, aga maal saab endasse rahu ammutada loodusest ja vaikusest. «Lähed välja ja mõtled, millest mul siis puudust on, ja leiad, et polegi nagu millestki...,» mõtiskleb ta.
Tallinna tuttavad küsivad Roosidelt aeg-ajalt siiani, kas nad linna ära tulla ei taha. «Minu stampvastus on, et kuhu ma oma lammastega tulen,» ütleb Kadri.
Indrek noogutab kaasa. «Su lambad on sulle tähtsamad kui linn,» ütleb ta.
Lambaarmastus, täpsemini küll huvi Eesti maalamba ühingu tegevuse ja nende võitluse vastu maalamba kui ohustatud tõu tunnustamise eest oli Kadril juba enne Esnasse kolimist. «Olin nende kodulehte fännanud ja need inimesed olid nii sümpaatsed,» selgitab ta. «Kui maale kolisime, avastasin, et saan ka nende tegevuses kaasa lüüa.»
Algul Kadri eriti ei lootnudki, et keegi neile uttesid müüks, mõtles hoopis mõne rendile võtta.
Läks teisiti ja Lahemaalt tõid Roosid endale neli esimest päris oma utte ja panid mõisatalli elama. «Meil on kolm rendipinda: mõis ja tall ja töökoda,» ütleb Indrek naerdes.
Lootust, et lambad hakkavad mõisaparki hooldama, uued asunikud päris hästi ei täitnud. «Poole hektariga saavad nad hakkama, aga mõisapark on kakskümmend korda suurem,» sõnab Kadri.
Kolmest eelmisel kevadel sündinud tallest on alles vaid Nöpsik, keda Kadri nimetab teraapialambaks. «Ta oli tallena nii nõrk ja väetike, kõik ütlesid, et see küll elama ei jää,» meenutab Kadri. «Käisin temaga isegi Paides loomaarsti juures, istusin ukse taga koerte ja kassidega ühes sabas.»
Nöpsik sai süste ja jäi elama. Aga et lapsed olid harjunud teda hoidma ja kallistama, polnud Nöpsikut kuidagi võimalik praena ette kujutada. Kahe teise talle puhul harjutas Kadri end kohe mõttega, et praeks need ühel päeval saavad.
Lambaid kasvatades tugevnesid ka sidemed teiste lambakasvatajatega. Ühisel ketruspäeval käies sattus Kadri seal nähtust vaimustusse ning ostis ka kraasi ja voki.
Nüüd teeb linnas kasvanud Kadri peaaegu kõiki lamba ja tema villast tehtud kampsuni vahele jäävaid töid: pügab, peseb villa, kraasib ja ketrab. Ainult kampsuni kudumist ei julge veel ette võtta.
Selle jutu peale toob Kadri tagatoast voki ja näitab, kuidas musta värvi villatuustist lõng saab. «Nii nagu leivalõhn ei tüüta ära, ei tüüta kunagi ära ka vokivurin,» ütleb Indrek. «See on vist meis kõigis sügaval sees – alles siis, kui kuuled, tunned ära.»
Indrek meenutab muheldes, kuidas ükskord olid Kadri vanemad külas ning arhitektist isa kukkus kraasima ja Kadri ketras. «Nüüd on mul foto, kus kaks arhitekti teevad õhtust villatöökoda,» ütleb ta muiates.
Kandlemeister tööpuudust ei tunne
Kunstiülikooli magistrantuuri loodab arhitektuuri ja linnaplaneerimist õppiv Kadri järgmisel aastal ära lõpetada. Magistritöö plaanib ta kindlasti teha kodukoha Esna ümbrusest. «Tahaksin siinseid vanu maastikke uurida,» täpsustab ta.
Indrek on õppinud tööõpetuse õpetajaks ja pärast Vanalinna hariduskolleegiumi põhikoolis töötamist jagab ta oma oskusi nüüd Peetri ja Vodja kooli õpilastega.
Järvamaaga ei sidunud Indrekut ja Kadrit enne siia kolimist mitte midagi. Mõni huvitav kaudne seos on hiljem siiski välja tulnud. «Ühe mu Tallinna-kolleegi ema oli Peetri koolis õpetaja ja on nüüd Ella Mari klassijuhataja, ning mu esimene kaheksa aastat tagasi tehtud kannel tuli samuti Peetrisse, siinse lasteaia õpetajale,» selgitab Indrek.
Kandlemeistri oskusi hakkas Indrek õppima üliõpilasena, kui klaverivabrik kannelde tegemisest loobus ja pakkus tööõpetuse õpetajaks õppivatele noormeestele välja, et proovigu nemad. Ja kui selgeks saavad, õpetagu teistelegi.
«Nii see juhtuski, esimene huviliste ring oli Vanalinna muusikamaja tantsuklubist ja 2001. aastal pidasime Saaremaal maha suure laagri,» meenutab Indrek. «Laagrisse tulnud olid kandletegemisest nii vaimustunud, see kandus mulle ja teistele kandlemeistritele edasi ning andis meile kõvasti julgust juurde.»
Seda, et inimeste huvi kandle meisterdamise vastu otsa saaks, Indrek ei karda. Nagu sedagi, et kandlemeistreid tuleks juurde nii palju, et võtavad tema leiva ära. «Ma pole üheski poes kandleid müügil näinud,» ütleb Indrek.
Tema meisterdab iga kuu kolm-neli pilli, aga tahaks jõuda rohkem, et need ka poodidesse jõuaksid. «Poes nähtaval kohal seisev kannel täidaks ka harivat eesmärki,» lisab ta.
Vabariigi aastapäeval käivad Roosid tavaliselt linnas vanematel külas. Kadri on kindel, et tema ema valmistab pidulikuks lõunasöögiks lõhet ja ootab lapsi-lapselapsi külla.
Indrek on seda meelt, et seekord tuleb vist Rooside juurde minna, sest tema isale on see päev eriti tähtis: pikaajalise noortetreenerina võtab ta presidendilt vastu teenetemärgi.
Indrek on kindel, et eestlaseks olemise tunne ongi eelkõige peretunne. «Õppisin aasta Norras ja kogesin, et side Eestiga käib pere kaudu,» mõtiskleb ta. «Helistad koju emale-isale, räägid eesti keeles... Kui vanematega jääb hea side, jääb side ka niinimetatud eesti asjaga.»