Jätta päevapealt maha kodulinn Tallinn, harjumuspärane töö või isegi pikk kooselu on olnud järsud ja valulised sammud, ometi on need teinud Türi lillelaada korraldaja Liivi Lohvarti õnnelikuks.
Järsud muutused tegid õnnelikuks
/nginx/o/2015/11/09/4677767t1hf753.jpg)
27. mai 2012, 08:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimese pöörde oma elus tegi Liivi Lohvart 21aastasena, kui pealinnas kasvanuna otsustas pärast abiellumist kolida mehe kodukohta Türile. «Ma ei teadnud Türi linnast peale lillelaada mitte midagi ja pealegi jäid kõik sõbrad Tallinna maha,» sõnas ta.
Pealinnast lahkumise peapõhjus oli see, et Liivi soovis lastele teistsugust elukeskkonda, kui oli Mustamäe kivilinn. Tallinnas on müra, kiirus, närvilisus ja saastunud õhk.
Oma aed pani kadestama
Järgmised 12 aastat sujus elu Türil nagu sealt mööduvatel rongidel kindlate rööbaste järgi. Liivi töötas õmblusfirmas, perre sündis veel kaks tütart ja ta sai tegutseda oma hobiga, mis oli laste kõrval teine oluline põhjus pealinnast pageda.
Kui enamik eestlasi unistab oma majast, oli Liivi unistus oma aed, kus saaks kevadest sügiseni näpud mullas möllata ja talvel nuputada, mida uut ja huvitavat ette võtta. «Ei häbene tunnistada, et olin varem heas mõttes kade nende inimeste peale, kellel oli oma aed ja võimalus seal tegutseda,» ütleb ta.
Vabal ajal käis Liivi kammerkooris laulmas, vahel matkamas ja oli väliselt eluga rahul.