/nginx/o/2012/06/01/1142114t1hf0c3.jpg)
Võinuks olla nii, et tänavu 16. mail saanuks Prääma lastekodu pere 70. Aasta 1980 lõpetas selle koha järjepidevuse – tulekahju!
Prääma lastekodu lood
/nginx/o/2016/02/17/5055523t1hcd62.jpg)
2. juuni 2012, 08:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas see täpselt oli, seda teavad need, kes peavad teadma. Liikvel oli üks jutt. Poisid olnud lummatud Astrid Lindgreni Karlssonist katusel. Nii nad korstnajala juurde täiskasvanute teadmata oma elamise sisse seadsid...
Paidelase Urve Schkiperovi (sündinud Juga) kodukoht on Prääma olnud alates 1942. aasta 16. maist – ta oli siis aasta ja kümme päeva vana – sinnani, kuni ema 1998. aasta 26. mail toonela teed läks.
Mäo lastekodu kasvataja Raili Juga tuli koos hoolealustega Mäost sõjajalust ning jõudis Öötla, Vodja, Esna ja Eivere mõisa kaudu lõpuks Präämasse, kuhu jäi tööle 30 aastaks.
Et läbielatust ja kogetust ei jääks tulevastele põlvedele tühja kohta, on Urve Schkiperov talletanud nii oma kui ka ema mälestusi ja pilte, hoidnud sidet lastekodu omaaegsete hoolealustega.
RAILI JUGA MEENUTAB
Prääma saabusime 1942. aasta 16. mail. Maja oli hooletusse jäetud, päris omanik Ewert von Renteln oli 1939. aastal läinud Saksamaale. Vahepeal oli mõisat kasutanud kodanliku Eesti sõjaväe ratsaväeüksus, sest siin olid suured tallid.
Hoone oli räpane, aknad klaasideta. Sõjaväeosast oli järel suuri raudvoodeid, pikki söögilaudu ja pinke, öökappe, mida pärast korrastamist tuli päris mitu aega kasutada.
Kasvandikud, 35-36 kolme- kuni viieteistaastast last, magasid vahel põrandal põhukottidel, enne kui jõudsime tasapisi ruume sisustada.