Iraagis hukkunud kangelast pole unustatud

Nooremseersant Andres Nuiamäe haud asub kodukohas Järva-Madise vanal kalmistul. Foto: Tiit Reinberg / Järva Teataja

Võidupühal annab president maakondadele edasi tule, millest süttivad tuhanded jaanituled üle kogu Eesti. Killuke sellest tulest on viimastel aastatel jõudnud ka Järva-Madise kalmistule ühe sõjamehe hauale.

Täna täpselt viis aastat tagasi patrullis 21aastane Albu noormees Andres Nuiamäe koos 11 ESTPLA-8 kaitseväelasega Bagdadis Abu Ghuraybi turu lähistel. Kaitseväelastele oli see Iraagis nende igapäevatöö.

Kell 20.55 plahvatas eestlaste ligiduses omavalmistatud lõhkekeha, mis tappis Andres Nuiamäe.

Kangelast ei tohi unustada

Nuiamäe haud asub tema kodukohas Albu vallas Järva-Madise vana surnuaia tagumises nurgas. Loetud meetrid eemal laiuvad põllud.

Neljapäeva hommikul kattis hauda värske lumevaip, millele oli teinud jälgi üle põllu kalmistule kondama tulnud loom.

Andres Nuiamäe hauast kiviviske kaugusel elab pensionipõlve pidav Arti Vainula. Ligi paarkümmend aastat sealkandis elanud Vainula mäletab Nuiamäed kui viisakat noormeest, kellega ta mõnikord ühes bussis sõitis. «Ta kohe paistis välja, selline tubli spordipoiss, kahju, et saatus ta vastu nii karm oli,» ütleb Vainula ohates.

Vainula meelest pole kahtlustki, et Andres Nuiamäe on meie riigi kangelane, keda tuleb mäletada.

Kuigi Eesti sõdurite saatmist Iraaki on palju kritiseeritud, on Vainula veendunud, et see oli vajalik samm. «Kui me ei kuuluks NATOsse ega osaleks koos teiste riikidega välismissioonides, oleksime taas samas seisus kui 1939. aastal, kui palusime Euroopa suurtelt riikidelt tuge Venemaa vastu, kuid keegi ei aidanud meid,» arutleb ta.

Vainula on veendunud, et Eesti sõdurite valatud veri kohustab demokraatlikke suurriike meid vajadusel abistama. «See on muidugi julm ja valus, kuid eks ka edaspidi hukku meie sõdureid teiste riikide vabaduse eest seistes,» sõnab ta.

Vainula usub, et oma riik aitab säästa sõdurite elusid siiski rohkem kui võõrvõim, kes on varem meie noormehi võõrasse sõtta surma saatnud.

Albus elav Kaitseliidu aktivist Aare Kabel tunnistab, et Andres Nuiamäest on tal valus rääkida. Talle meenub üksnes häid sõnu. Tubli noormees. Spordipoiss.

Seda, et oma elu ohverdanud sõjamees oleks unustusehõlma vajunud, Kabel ei arva. «Relvavennad käivad ikka ta haual, kuid seda ei tehta suure kära saatel, sest suureks tähelepanuks pole vajadust,» lausub ta.

Kabel tunnistab, et kui võidupäeval jõuab presidendi süüdatud võidutuli Albu valda, panevad kohalikud mehed presidendi tulest alati põlema ühe küünla ja viivad Andrese hauale.

Kabel on veendunud, et valla rahvas jääb Andrest kui hukkunud sõdurit kindlasti mäletama, kuid teeb seda vaikselt omakeskis.

Samuti on Kabel kindel, et edaspidi ilmuvates ajalooraamatutes on musta päevane kirjas ka 28. veebruar 2004.

Kas Iraagis valatud veri läks asja ette või mitte, sellele ei oska Kabel ühest hinnangut anda. «Mul on tunne, et Iraagis jäid asjad poolikuks, kui palju seal ikka seda turvalisust ja demokraatiat nüüd on,» arutleb ta.

Suurte riikide demokraatia ja vabaduse viimine teise kultuuri ja traditsioonidega riikidesse on Kabeli ütlust mööda sageli äpardunud, seetõttu tuleks mõelda, kas meie appitõttamist alati vajatakse. Ja kui, siis millist abi.

Andres Nuiamäe klassijuhataja Albu kooli päevilt Sirje Pehk ütleb, et viis aastat pole kustutanud mälestust vaprast noorest mehest. «Taban end tihti temale mõtlemast. Töökas ja visa noormees, veendunud sportlane ja kahtlemata klassi autoriteetseim õpilane,» mõtiskleb ta. «Eesti rahvale on Andres kahtlemata kangelane, aga emale, isale ja õele ja vennale – poeg ja vend, kes ei tule kunagi koju.»

Pehk ütleb, et nõustub Aare Kabeli viis aastat tagasi öelduga, et kui Eesti on teinud otsuse NATOga liituda, peame ka oma kohustusi täitma. «Aga Iraagi rahuvalve nimetuse all poleks pidanud meie paremad mehed olema sõjakeerises, sest tegu polnud rahuvalve, vaid sõjaga,» lausub ta.

Kergejõustikutreener Leonhard Soom mäletab, et kuulis kergejõustikuklubi Järvala liikme Andres Nuiamäe surmast Tallinnas Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel.

Soom on endiselt seda meelt, et Nuiamäe surmas pole mõtet süüdlast otsida, sest sõdurid peavad alati suurima riskiga arvestama. «Aga see ei kohuta neid oma töölt minema, sest neis on midagi, mis sunnib korra ja õigluse eest ka relvaga seisma,» lausub ta.

Sõjaväelase elu sobis

Soomi meelest tuleb Andres Nuiamäed pidada kangelaseks, kes seisis kaudselt ka Eesti riigi vabaduse eest.

«Meiesugused väikesed riigid peavad iseseisvuse säilitamiseks suurtega seljad kokku panema, seetõttu peamegi kuuluma NATOsse ja osalema välismissioonidel,» arutleb ta.

Nuiamäed mäletab Soom mitmekülgse spordipoisina, kes tundis algul suuremat huvi võrkpalli, mitte jooksuraja vastu, kuid edu jooksurajal kallutas vaekausi siiski kergejõustiku kasuks.

Soomi ütlust mööda oli Andres Nuiamäe mitu aastat maakonna kiireim noormees. «Usun, et pojana oli ta hea laps oma vanematele, sest ausus, täpsus, sõnapidamine, sihikindlus, töökus ja eriti sõbralikkus olid need omadused, mis selles noores mehes olid. Seda saaks igale noorele sporti pürgijale eeskujuks seada. Näilisele kinnitusele oli Andres tegelikult üks optimismi genereerimise allikas. Temas oli sära, harva esinevat džentelmenlikkustki, mis nakatas teisi temaealisi,» kirjutas Soom viis aastat tagasi Andresele hüvastijätuks.

Andres Nuiamäed oma parimaks sõbraks pidanud Vaiko Saar meenutab sõpra kui tugevat noormeest, kes kunagi ei kakelnud ega kiskunud tüli. «Ta oli hästi rahulik ja vaikne,» lisab ta.

Saar selgitab, et kohe pärast sõjaväge oli näha, et selline elu Andresele sobib. «Ta ei teinud seda tööd raha pärast,» märkis ta.

President Arnold Rüütel omistas 2004. aasta märtsis nooremseersant Andres Nuiamäele postuumselt mõõkadega Kotkaristi kuldristi teenetemärgi.