Noorelt emaks saanu elu ei jää seisma

Kai-Riin ja Kelly on päevakava paika pannud nii, et kõik oleksid õnnelikud. Kui Kelly on ärkvel, pühendub emme vaid talle. Aga kui tirts seikleb unenägudemaal, saab Kai-Riin rahulikult õppida. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Naistepäeva eel jutustas oma tütarlapsest naiseks sirgumise loo Türi õpilane Kai-Riin (18), kes kasvatab poolteise kuu vanust Kellyt. Pisitütre kõrvalt näpistab ta aega õpingutele ja püüdleb ülikooli poole.

Kai-Riin oli olnud oma noormehega koos poolteist aastat, kui sai teada, et on rase. Õnneks oli uudis rõõmustav ja üllatav, sest lapse isa oli veendunud, et tema lapsi ei saa.
Paaril oli hea meel. Samuti ei pahandanud Kai-Riini ema, kes küsis vaid naljatades, ega tema pea nüüd last valvama  hakkama.
Tuttavatelt ja sõpradelt on Kai-Riin oma raseduse kohta kohanud vaid häid reaktsioone. «Mõni noorem koolikaaslane vaatas küll viltu, aga võõraste arvamus mulle korda ei läinud,» ütleb ta enesekindlalt.
Lapseootamise aja kohta oli Kai-Riin kuulnud igasuguseid jutte, et jubedalt ajab iiveldama ja paha on olla, aga temal küll midagi sellist ei olnud.  
Hirmujutud tuleb unustada
Kuni raseduse lõpuni oli Kai-Riin aktiiivne liikuma. Paraku käivad rõõm ja mure ikka koos. «Kui laps tükk aega end ei liigutanud, olin ikka paanikas, et midagi on valesti, aga õnneks läks kõik hästi,» lausub ta.
Naistele, kes kardavad sünnitust, ütleb Kai-Riin, et see on ootamist ja kannatamist väärt. Samuti kiidab ta võimalust sünnitada vette.
Enne lapsesaamist oli Kai-Riin kuulnud hirmujutte ämmaemandatest, kuid tuli välja, et needki kartused olid asjatud, sest ämmaemand ja günekoloog olid mõistvad ja abivalmid, haiglas tehti isegi veidi nalja ja suhtuti üldiselt hästi.
Raseduse ajal meeldis Kai-Riinile, et koolis polnud erikohtlemist. «Vähemalt mina ei saanud aru, et midagi oleks eelmiste aastatega võrreldes  teisiti,» sõnab ta.
Nüüd on Kai-Riinil gümnaasiumi lõpp käega katsuda, seega peab ta ära tegema kõik kontrolltööd, kuid tundides ta enam aktiivselt ei käi. «Õpetajad on olnud igati vastutulelikud ja abivalmis ning annavad ülesandeid kodus teha,» ütleb ta.
Noorel emal Kai-Riinil on tulevikuplaanid selged. «Kõigepealt tahan kooli ilusti ära lõpetada ja siis loodan, et teen õige valiku edasiõppimise suhtes,» selgitab ta. «Ei tahaks küll aasta pärast avastada, et õpin valet asja.»
Kainest mõistusest Kai-Riinil puudust pole. «Ülikooli lähen kindlasti. Praegust majanduskriisi tuleb mõistlikult ära kasutada ja õppida, sest töökohti ju pole,» arutles ta. «Kui Eesti majandusolud paranevad, on hea haridus juba käes ja töövõimalusi hakkab juurde tulema, eks siis oodatakse tööturule juba nooremaid.»
Samuti tahab Kai-Riin veel lapsi saada, kuid mitte lähiajal, sest enne tuleb haridus omandada, tööl käia ja alles siis väikese Kelly õdedele-vendadele mõelda.
Kai-Riini meelest on emaks olemise juures kõige toredam beebi arengut jälgida. «Ootan juba seda, kui ta roomama õpib, kõndima hakkab ja loomulikult tema esimesi sõnu,» lausus ta. «Nii tore on vaadata, kuidas ta järjest uusi asju õpib!»  
Ka ei tunne Kai-Riin puudust seltskondlikest koosviibimistest. «Ma polnud ennegi eriline pidutseja ning sõbrannadega saan ikka läbi käia, kohvitada ja juttu rääkida,» ütles ta. «Neile meeldib ka Kellyt nunnutada ja temaga mängida.»
Kui on vajadus minna näiteks kooli, kuhu last kaasa võtta ei saa, hoiab Kellyt Kai-Riini ema või lapse isa, kes aitab nii, kuidas jaksab.
Üks Kai-Riini tavapäev näeb välja selline: hommikul kell  8 või 9 ärkab, toidab pisitütart ja mängib temaga umbes kella kaheteistkümneni. Seejärel paneb ta magama, teeb süüa, õpib natuke ja koristab. «Laps ärkab umbes neljast-viiest õhtul ja siis veedan veel temaga aega, kuni saabub uneaeg,» lausub ta. «Siis on mul aega õppida ja umbes kell üksteist lähen ise magama.»
Öösel peab Kai-Riin Kelly toitmiseks üles ärkama vaid korra, mis on tema meelest suurepärane. Tegevusetuse üle Kai-Riin küll ei kurda, aga eks see, kes palju teeb, ka palju jõuab. «Olen endale isegi päevaplaani koostanud, et õppimiseks ikka aega leida,» lisas ta.
Kai-Riin tunnistas, et vaba aega on tõesti vähe. Kui seda õppimise kõrvalt siiski tekib, üritab ta puhata: lugeda või telerit vaadata. «Tuleb lõõgastuda, et oleks ikka jõudu lapsega tegeleda, sest ta ju saab aru, kui ema on väsinud või närvis,» lisas ta.
Lapsesaamine pole elu lõpp
Kai-Riin tunnistab siiralt, et on õnnelik, sest laps on terve ja rahulik ega nuta eriti. «Ka rõõmustan, et öösel saan korralikult magada,» ütleb ta. «Muidugi tuleb ette, et vahel ei saa, aga pole hullu, see käib asja juurde.» Raskustest aitab Kai-Riini üle lapse isa, kellega ta koos elab. Noort peret majandusmured õnneks  ei murra, sest praegu saab ta iga kuu vanemahüvitist, samuti käib lapse isa tööl ja natuke toetab ka Kai-Riini ema.
Teistele noortele emadele soovitab Kai-Riin mitte karta. Kui oled kindel, et vanemaks olemisega saad hakkama, siis on see võimalik. «Tuleb ainult anda endale aega harjuda, sest ükskõik, kui vanalt esimene laps saadakse, on see ikkagi raske,» lausub ta.
Kai-Riin lohutab, et lapsesaamine ei pane elu seisma, kui sellel ise juhtuda ei lasta. «Ma tean mitut neidu, kes on keskkoolis lapse saanud ning on praegu väga edukad ja eluga rahul,» ütleb ta.
Kai-Riin loodab,  et ehk paneb see artikkel vanemad inimesed noorte rasedusse mõistvamalt suhtuma, sest ka enamik neist on ju vanemad, seega millalgi oma esimese lapse sünnitanud.
Kai-Riin suhtub emadusse nii: «Mis vanuses siis veel on sobilik lapsevanemaks saada kui mitte siis, kui naine tunneb, et on valmis ja saab hakkama!»

KOMMENTAAR
Klaudia
Tiitsmaa
Kai-Riini sõbranina

Kai-Riin on hea kui ingel. Ta on alati siiras, aus. Nüüd, kui temast on saanud ema, usun, et ta annab kindlasti endast parima ja tema tütrest saab sama hea inimene kui ta ise.
Kai-Riin on abivalmis. Mind on ta tagant utsitanud niipalju, et püsin praegugi gümnaasiumis. Ta on tõeline sõber.


Triin
Kai-Riini õde

Kui õde teatas, et ootab last, oli minu esimene reaktsioon ehmatus, sest ta on ju ikkagi nii noor. Nüüd  olen oma õetütrest suures vaimustuses.
Kai-Riin on tubli ja heasüdamlik, usun, et kõige hoolivam meie pere lastest. Ta paneb alati teiste heaolu enda omast ettepoole. Praegu käib mu õde lapse eest hoolitsemise kõrvalt koolis edasi ja mõtleb edasiõppimisele.
Ma olen vahel veidi liiga kaitsev ja muretsen tema pärast üleliia, aga milleks siis vanemad õed ongi, sest perekond peab kokku hoidma ja üksteist toetama. Minu arvates on ta õnnelik ja mul on selle üle ainult hea meel.