Hooldekodu seostub paljudele kohaga, kust enam tagasi ei tulda. Igale poole kõiki ei võetagi, sest mõni on liiga paks, liiga agressiivne või liiga halvatud. Nemad jõuavad lõpuks Koeru.
Võimalus kasulik olla säilitab elurõõmu
Koeru hooldekeskuse IIb osakonnas käib koristamine. Pesuvahendiga pudeli võtab ka üks proua, kelle toas on peegel näpujälgi täis.
Osakonna tegevusjuhendaja Helen Hanni ütleb, et mida rohkem hoolealused tegutseda ja abiks olla saavad, seda rõõmsamad nad on. «Püüame ikka teha, et nad oleksid rahul,» lisab ta.
Ka teistes osakondades või õues jalutades märkan, kuidas hooldetöötajad alustavad asukatega juttu, küsivad edusammude kohta pusle kokkupanekul või poolelioleva tegevuse kohta.
Koeru hooldekeskuses ei ole patsiente ja palateid, vaid on kliendid ja toad. Klientide või nende omaste nõusolekul on nimed ka tubade ustel, sest mõte asendada nimed numbritega on vastumeelne nii hooldusosakonna juhatajale Anneli Eelmaale kui ka keskuse juhatajale Rünno Lassile.
See, miks paljudes hooldekodudes on nimedega klientide asemel numbritega patsiendid, on Eelmaa teada seotud isikuandmete kaitse seadusega, mis ei luba panna nimesid tubade ustele. «Absurd!» ütleb ta nördinult.
Koeru hooldekeskuses on palju asju teistmoodi kui mujal hooldusasutustes. Nagu ütleb Rünno Lass, pole Koerus mingi tavaline hooldekodu, vaid ikkagi keskus. «Meil on üheksa teenust, mis võimaldab suurt paindlikkust,» sõnab ta uhkusega.
Rünno Lass ja Anneli Eelmaa rõhutavad individuaalse lähenemise olulisust, viidates klientidele, kes lõpuks neile tulevad. «Meie võtame kõik vastu,» kinnitab Lass.
Koeru hooldekeskus
Vanim klient on sajandivanune, noorimal on 22 eluaastat.
Hooldekeskuses üheksa osakonda.
Keskuses on juuksur, kohvik, saun, päevakeskus ja igas osakonnas mullivann.
Ürituste tarvis on suur, rohkem kui saja kohaga saal, kus iga kuu viimasel teisipäeval on klientide ja juhataja koosolek.
Iga töötaja kohta on keskuses kaks klienti.