/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)
/nginx/o/2012/08/24/1284848t1h3deb.jpg)
Afganistanis välismissioonil teenivad Eesti kaitseväelased elavad üldjuhul päeva korraga ja tulevikku suurt ette ei plaani. Päevad kulgevad õhtusse missiooni igapäevaülesannete rutiinis.
Missioonisõdurite ajaarvamine käib päevhaaval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kontingendi koosseisus Afganistanis teenib seitse Järvamaa meest. Oma töid ja tegevusi tutvustavad kapral Kristo Org (TT-granaadiheituri abi) ning nooremseersandid Kaarel Künnapas (jaoülema abi) ja Tõnis Voore (kuulipildur). Kaks viimast kuuluvad ka Kaitseliidu Järva malevasse.
Mil viisil jõudsite lahingutandrile?
Kristo Org (KO): 2008. aastal läksin ajateenistusse Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni, kus teenisin luurekompaniis kuulipildurina. Kui ajateenistus lõppes, liitusin Scoutspataljoniga, et osaleda välismissioonil.
Tookord soovisin küll Iraaki minna, aga sinna ei jõudnud, sest need missioonid lõppesid ära.
Kaarel Künnapas (KK): Aastal 2008 astusin oma praeguse Kaitseliidu rühmapealiku Jaanus Noorveli kutsel Kaitseliitu. Toona oli eesmärk osaleda patrullvõistlustel, aga huvi valdkonna vastu suurenes ja peagi oli mul tehtud otsus, et tulevane ametikoht peaks olema kaitseväes.
2010. aastal, kohe pärast keskkooli lõpetamist läksin ajateenistusse Kuperjanovi jalaväepataljoni luurekompaniisse leitnant Raido Saremati käe alla, tema on praegu Afganistanis ka mu rühmaülem.
Tõnis Voore (TV): Selline sõdurielu sai alguse Kaitseliidust, huvi oli tegelikult olemas juba enne malevaga liitumist. Seejärel läksin ajateenistusse Kuperjanovi jalaväepataljoni, kus teenisin kaheksa kuud luurekompaniis ja pärast seda liitusin Scoutspataljoni tööka kollektiiviga.