Valdav osa rahvast enam valima ei lähe, sest on riigijuhtides lihtsalt pettunud ja neist tüdinenud.
Kriisist aitaksid välja uued valimised
24. märts 2009, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivo Toomistu
Paide linnavolikogu aseesimees, Keskerakond
Kuigi valitsus on teinud riigieelarves olulisi kärpeid ja ilmselt teeb seda tänavu veelgi, pole paranemismärke Eesti majanduses märgata.
Möödunud aasta IV kvartali sisemajanduse kogutoodang vähenes võrreldes aastataguse ajaga 9,4 protsenti.
Töötute arv kasvab. Tööturuameti andmetel oli veebruaris võrreldes jaanuariga registreeritud töötuid 7599 inimest rohkem, mis andis töötuse kasvuks ühe kuuga 19,6 protsenti.
Möödunud aasta veebruariga võrreldes oli töötuid 177,2 protsenti rohkem! See protsent suureneb lähiajal veelgi.
Töövõtja seisukohast ei tahaks uue töölepinguseaduse kehtima hakkamise järgsest olukorrast praegu mõeldagi.
Toimiv riik vajab makse
Majanduslanguses on eriti haavatavad noored inimesed. Kui möödunud aasta jaanuaris oli Eestis 1907 noort töötut, siis selle aasta jaanuariks oli neid juba 6169. Seega on töötus noorte seas suurenenud aastaga üle kolme korra!
Ilmselt ootab inimesi ees uus koondamislaine siis, kui alates eelmise aasta oktoobris-novembris ettevõtetest kodusele ooteajale saadetutel täitub kuus kuud.
Nende keskmine koondamistasu on selleks ajaks vähenenud ettevõtjale majanduslikult soodsaks, et töötajast vabaneda. Parem tulevik ei oota ka miinimumpalka teenivaid inimesi.
Praegu on töökohta omada õnn ja sellest ilmajäämine õnnetus. Positiivsete emotsioonide oluline vähenemine ja negatiivsuse kiire kasv ühiskonnas võib mõjuda rahva tervisele.
Nii Keskerakond kui ka Reformierakond on pakkunud välja mõtteid majanduslangusest jagusaamiseks.
Samas Reformierakonna seitsme ettepaneku seas kõlab riigi raskes rahandusseisus lause «Madalad maksud jätavad sulle raha rohkem kätte.» lausa küünilisena.
Vist on juba kõik mõistnud, et ka riik vajab senisest rohkem maksuraha elanikele minimaalsetegi teenuste tagamiseks.
Ja kuidas saab üldse rääkida madalatest maksudest, kui kaupade ja teenuste kaudsed maksud kogu aeg suurenevad. On tervitatav, et Keskerakonnaga samadele seisukohtadele on asunud sotside uus liider Jüri Pihl.
Kuidas nimetada tööandjatele uue maksuna töötaja haiguspäevade hüvitamise kohustust? Töötukassa nõukogu arutab, et ei tule välja kehtiva töötajapoolse maksuga, vaid see võiks olla senisest üle kolme korra suurem.
Nüüd kaalub valitsus uue tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusmaksu sisseseadmist. Kas need ongi «madalad maksud» Reformierakonna moodi?
Kuigi valitsus rääkis rahakärbete tegemisel solidaarsusest, leidsid ikkagi mitu kokkutõmbamist aset nõrgemate arvel.
Pole imestada, et parempoolne valitsus langetab parempoolseid otsuseid. Näiteks üle 30 000 kroonise emapalga kõrgeimat määra saab Eestis vaid 939 ema, samas üle 3000 üliõpilasema peavad hakkama saama 3500kroonise emapalgaga kuus.
On see õiglane? Arvan, et kümnekordne vahe emapalgas pole õiglane, kuigi parempoolsete meelest on!
Kui üle Eesti pingutatakse püksirihma, siis «solidaarsete» riigikogu liikmete palk ei vähenenud, vaid suurenes veelgi.
Lootus, et keskmine palk peagi senise tõusu asemel peatub või lausa langema hakkab, ei täitu.
Eelkõige on seni koondatud ju madalapalgalisi, kelle tööd on lihtsam teistele töötajatele ümber jagada.
Valitsejad vajavad
uut mandaati
Tööle on jäänud vähem inimesi ja eelkõige kõrgemapalgalised, mis suurendab riigi keskmist palka edaspidigi. Seega tõuseb ka riigikogu liikmete palk, sest vastavalt riigikohtu otsusele oma palka vähendada ei tohi.
Kuulutades sügiseks välja riigikogu erakorralised valimised, saaks praegune koosseis muuta ka uue koosseisu palkasid. Rahvas ju ootab seda.
Ühtlasi võiksid kõik parlamenti kandideerivad erakonnad välja tulla riigi majanduslangusest jagusaamiseks kriisiprogrammiga, mida rahval oleks võimalik eelnevalt laialdaselt arutada. On ju kõik praegused erakonnad valitud riigikogusse suurte majanduskasvude ja lubaduste alusel.
Valimislubadustes pidid võimule saajad rikkust ümber jagama, aga nüüd tegelevad vaesuse ümberjagamisega.
Võiks retooriliselt küsida, kellel on üldse mandaat valitsuses olla ja kutsuda rahvast kokkuhoiule. Seda enam, et kärbete valikuid tegi vaid käputäis inimesi, kellel selleks rahva tuge kindlasti polnud.
Antud kirjutise eesmärk pole süüdlasi otsida, kuid eelseisvate valimiste valguses on karta, et valdav osa rahvast enam valima ei lähe. Inimesed on riigijuhtides lihtsalt pettunud ja neist tüdinenud. Kas alla 50 protsendi valimisaktiivsus on enam osalusdemokraatia?
Rasketel aegadel vajame üksteise tuge rohkem kui headel aegadel. Võib-olla on üks solidaarsuse ja koostöö näitaja, kui Šveitsi kombel muuta valimised kohustuslikuks. Vähemalt kohalikes omavalitsustes.
Paraku peame tõdema, et praegune valitsus on suutnud ühiskonna ja usalduse riigijuhtide vastu kreeni kallutada.