Kui Tallinn kehtestas tasuta ühissõidu kõikidele linlastele, oli imestus ja vastukaja mõttele suur. Oponendid püüdsid oma halbu emotsioone sundida peale teistelegi ning rõhuda ilma infot valdamata kohutavatele tagajärgedele: uusi sõidukeid edaspidi ei osteta, vanadest võid ühes istmega roostetanud põhja alt tänavale kukkuda ja asotsiaalide vahel jääb ruumi bussis väheks.
Kersti Sarapuu
riigikogu Keskfraktsiooni esimees
Praegu on Tallinn eeskujuks kogu maailma linnadele, kes näevad tasuta ühissõidul tulevikku. Linna lisandub igal aastal uusi busse ja oponendid on jäänud vaiki.
Juba toona olid mujal Eestis elavad inimesed veidi pahasedki, et ühissõidukeis sõit on tasuta linnas, kus palgad on suured ja elatustase ülejäänud riigist hoopis kõrgem. Muidugi pole kõik tallinlased kaugeltki jõukad ega oma autot.
Tasuta bussisõit on jätnud sadu eurosid inimestele rahakotti. Täpselt sama püüab Keskerakond teha edaspidi kogu Eestis. Kriitikanooled on juba lendu lastud selgi korral teemasse tegelikult süvenemata.
Kohe, kui majandus- ja taristuminister Kadri Simson oli välja tulnud plaaniga paigutada maakonnaliinidesse rohkem raha ja ühes sellega pakkuda võimalust arendada tasuta ühissõitu, tulid süüdistused.
Opositsioonipoliitikud ja ühes sellega paljud ajakirjanikudki on teinud lugusid, milles on viidatud, et kasu saavad edaspidi bussiettevõtted, kel nüüd avaneb võimalus riigilt rohkelt raha küsida.
Tegelikkus on hoopis teine. Bussiliinidele vedaja leidmiseks korraldavad hanke maavalitsused või ühistranspordi keskused. Liine valitakse teenindama odavaima kilomeetrihinnaga pakkuja, kes tingimustele vastab.
Bussiettevõte teenindab liini väljapakutud rahasumma eest, tehes seda sõltumata kütusehindade muutusest või reisijate arvust. Lühidalt öeldes sõidaksid bussid ka tasuta ühissõidu puhul ikka sama hinnaga, mis tasulise sõidu puhul.
Praegu maksab riik bussiettevõttele otse kinni ligikaudu kaks kolmandikku maakonnaliini teeninduskulust ehk ligikaudu 20 miljonit eurot. Kolmandik maakonnaliinide käigus hoidmise rahast tuleb piletimüügist, mis teeb umbes kümme miljonit eurot. Tasuta ühissõidu mõte on selles, et riik maksab kinni edaspidi ka selle kolmandiku. Bussisõitjal jääks raha tasku, bussiettevõte opereeriks edasi rahaga, millega varemgi on sõitnud.
Kriitikat on tekitanud seegi, et bussigraafikud maal ei sobi inimeste liikumistrajektoori ja -aegadega. See on muidugi tõsi, et meie riik ei ole ega tõenäoliselt saagi kunagi nii rikkaks, et suudab korraldada linliku tihedusega bussiliiklust kõikjalt kõikjale.
Küll saab ja peabki selles vallas tööd tegema, et pakkuda inimestele parimaid liikumisvõimalusi, ja vaatama üle senised liinid, väljumisajad ja vajadused. Järgmisel aastal on plaanis eraldada ühisveondusele 21 miljonit eurot rohkem kui seni.
Seega jätkub rahast mitte ainult piletiraha kinnimaksmisest, vaid võimalik on ka lisada liinidele busse, avada uusi või näiteks pikendada praeguseid liine.
Opositsioonipoliitikud ütlevad, et tasuta ühissõitu pole üleüldse kellelegi vaja. Taaskord ei suudeta Toompealt või maa- ja linnavalitsuste uste eest kaugemale vaadata. Sinna, kus inimesed elavad ilma postkontori ja apteegita, kus ainus külapood teeb oma viimaseid hingetõmbeid, olles paljudele ainus söögiandja.
Eriti oluline on bussiliiklus eakatele või inimestele, kes oma tervisliku seisundi tõttu ei saa autot juhtida. Samuti neile, kel pole võimalik autot ülal pidada.
Piletihinnad sõltuvad kilomeetrite arvust, kuid jäävad üldjuhul kuni kolme euro piiresse. Kui arvestame hinnaks isegi kaks eurot, mis ei tundu olevat palju, siis edasi-tagasi teeb see juba neli eurot.
Viis päeva nädalas tööl käies teeb see 20 eurot ja kuus kujuneb 21 tööpäeva hinnaks 84 eurot. Kui arvestada, et inimese palk võib olla miinimum, mis on 470 eurot kuus, või sellest veidi rohkem, siis iga kuu 84 eurot palgast ära anda ei motiveeri küll kedagi vara üles tõusma ja hilja koju jõudma.
Järgmisest aastast tõstame tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni, kuid veel tuleb maksta miinimumpalgastki riigile tulumaksu ehk 58 eurot. Kokku läheks tööl käimine maksma 142 eurot pluss inimese väärtuslik aeg. Autosõidust pole kütusehindu vaadates üldse mõtet rääkida.
Muidugi on meil ka teine variant. Eesti on hõredalt asustatud ja hoopis lihtsam oleks, kui elaksime kõik koos ühes pundis. Kes veel mäletab, siis sellise üleskutse on kunagi üks endine Tallinna meer ka teinud.
Hoopis odavam oleks riiki üleval pidada, kui pole bussiliine ega väheste õpilastega koole, koduapteek on üks suur kolmekorruseline kaubanduskeskus. Aga see poleks enam minu riik, kus kodutalud võssa ja teed rohtu kasvavad. Mina näen elu võimalust veel kogu Eestile ja siinsetele inimestele.
Muide, seda näeb ka riigihalduse minister Mihhail Korb, kes püüab viia riigireformiga töökohti Tallinnast viimaks ka mujale. Ikka selleks, et igas Eestimaa nurgas terendaks ka homne päev.