Äikese ajal tasub suurtest puudest eemale hoida

Kuna välk otsib lühimat teed maapinnani, võib see sisse lüüa nii linnas kui maal kasvavatesse kõrgetesse puudesse. Eelmisel neljapäeval sai piksetabamuse üks Paide Lembitu pargi puu. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Möödunud kuu kolmeteistkümnenda päeva õnnetuseks tabas välgunool puud ning sealt veidi eemal askeldanud meest, päeva suur õnn aga oli see, et mees on elus ega kurda vähimagi terviserikke üle.

Paide valla Mustla küla mees Leo Eensoo ütles, et tema kodu juures kasvab kõrge kaheharuline pärn, kuhu välk tol päeval sisse lõi. Et Eensoo oli puule üsna lähedal, sai löögi ka tema. «Remontisin parajasti välikatuse all murutrimmerit. Kui käis välk ja pauk, sain aru, et mingi jutt käis ka minust läbi,» meenutas Eensoo.

Õnneks võttis põhilöögi endale pärn, mis oma rohkem kui saja-aastase elu jooksul on varemgi piksenoolest tabamuse saanud. «Löök lõi pikali, natuke oli valus, lihased võttis korraks nõrgaks, aga teadvus ära ei kadunud. Peast läks sisse ja kuna ma seal kükakil toimetasin, siis taguotsast tuli välja,» kirjeldas Eensoo.
Kuna Eensoo remontis parajasti just trimmeri bensiinipaaki, tekkis näppude ja paagi vahel säde, mis ka bensiini põlema süütas. «Viskasin sinna siis ühe riidekaltsu peale. Ei tekkinud sellist tunnet, et midagi hullu oleks olnud,» ütles ta.

Puu toimib piksevardana

Eensoo meelest on küll natuke naljakas mõelda, et tema ongi nüüd välgust tabatud mees, aga väga märkimisväärseks ta juhtunut ei pea.
Pärna ja Eensoo vahel oli tookord umbes 20 meetrit ja et Eensoo toimetas katuse all, ei osanud ta väga lööki kartagi. Puu kasvab veidi kõrgemal kohal ning pikkust on sellel kolmekümne meetri jagu.
Kuna mingeid muid piksevardaid Eensoo kodus pole, usub ta, et pärn ongi ehk see, mis aidanud äikest majast eemal hoida. Seepärast ei kiirusta ta kõrget puud ka maha saagima.

Kuigi välgust tabatud mees ise juhtunut oluliseks ei pea, märgib äikseuurija Sven-Erik Enno siiski, et inimene saab välgutabamuse väga harva. Enno arvates annab see, et mehega midagi hullu ei juhtunud, põhjust oletada, et ta sai pihta mõne välguharuga või tunda sammupinget.
Enno selgitas, et välk ei pruugi alati tabada ainult ühte kindlat kohta, vaid hargneb maapinna lähedal mitmesse kanalisse. «On üks võimas peaharu, mille tabamus on tavaliselt surmav, ja hulgem peenemaid ning nõrgemaid kõrvalharusid, mis tabavad maapinda või objekte peakanali lähiümbruses ning mille tabamus üldiselt ei tapa,» lausus Enno.

Surmavaks voolutugevuseks loetakse Enno teada juba ühte amprit, aga välgu peakanalis on löökide voolutugevus üle paarikümne tuhande ampri.
Enno õpetas, et äikese ajal on mõistlik jääda tuppa, sulgeda aknad ja uksed ja lülitada välja elektriseadmed. Loobuda tuleb ka tule tegemisest ahju või pliidi alla, sest suitsusammast peetakse paremaks elektrijuhiks kui puhast õhku. «Tule tegemist tasub vältida ka sel põhjusel, et on esinenud keravälgu juhtumeid, mis on tuppa tulnud just küttekolde kaudu,» selgitas ta.
Enno ütles, et kui inimene juhtub avatud maastikul äikesetormi kätte jääma, siis oleks tal kõige õigem paigal püsida, jalad koos hoida ja kükitada.

Puu alt varju otsida ei tasu

Joosta ei tohi lagedal sellepärast, et maapinnal ümber välgu tabamuse tekib sammupinge. Sammupinge tekib, kui inimene puudutab sellises piirkonnas maad korraga vähemalt kahe kehaosaga, näiteks kahe jala või jala ja käega.  «Mida suurem on jalgade vahe, seda suurem on sammupinge,» selgitas Enno.

Üksikud suured puud või puud lagendiku servas tõmbavad väga hästi välku ligi. Madal tihe võsa või paari-kolme meetrine tihnik aga on suhteliselt ohutu.
Erinevad uurijad on püüdnud järjestada puid, kuhu välk sagedamini sisse lööb. Enno teada ei lange uurimistulemused kokku. «Paljudes uuringutes tuuakse välja tammed ja nendest tasuks sellepärast eriti eemale hoida,» soovitas ta siiski. Mõningatelt autoritelt on ta lugenud, et kõige vähem saavad välgutabamuse vahtrad, samas aga meenub talle paarinädala tagune juhus, kus Pärnumaal lõi välk põlema justnimelt vahtrapuu.

Enno ütles, et kõrgemates kohtades kasvavad puud on väga head piksevardad ja sellistesse puudesse võib välk ka korduvalt sisse lüüa. «Üldiselt on nii, et välk otsib lühimat teed maapealse kontaktini ning ta saab selle tabades kõrgeimat objekti, mis maaga ühenduses on,» ütles Enno.
Kõrgetesse puudesse lööb välk sisse nii maal kui linnas. Sellepärast polegi midagi imestada, et möödunud neljapäevase äikesetormi ajal üks Paide Lembitu pargi puu välgutabamuse sai. Enno teadis, et ka Türil on välk pargipuudesse löönud.
Samamoodi on suurem nende hoonete tabamise oht, mis asuvad lagedates ja veidi kõrgemates kohtades. Asulates on hoonete tabamise oht väiksem, sest seal võtavad löögid endale elektriliniid, postid ja mastid.

Ujuja riskib eluga

Kindlasti ei tasu äikesega ujuma minna, sest kui vesi on sile ja ujuja pea veepinnast kõrgemal, tõmbab see välku hästi ligi. Kuid isegi kui välk ujujast mööda vette lööb, lõppeb see tõenäoliselt surmaga, sest vees on sammupinge raadius 100–200 meetrit.
Enno ütles, et autoga sõites välgutabamust väga kartma ei pea,  pigem tuleb sel ajal tähelepanelikum olla muude ilmastikunähtuste suhtes. «Kui autoaknad on suletud ja vaikselt sõita, siis isegi, kui masin saab tabamuse, on seal sees istuv inimene välisest metallkerest nii isoleeritud, et eriti suurt riski lööki saada pole,» selgitas ta.

Enno teada on meie piirkonnas äikest mõõdukalt. Enno nimetas, et palju on äikest Kirde-Eestis, Jõhvi ümbruses, Kagu-Eesti kõrgustikel ja Viljandimaal Sakala kõrgustikus. «Meil on siin võrreldes nende piirkondadega suhteliselt rahulik,» märkis ta.
Veel muretumalt võivad ennast tema ütlust mööda tunda Lääne-Eesti ja saarte inimesed, sest just nendes piirkondades on äikest kõige vähem. Merel on rannikualadele jahutav mõju ning see hoiab ka õhutemperatuuri ühtlasemana.
Äikese kujunemist soodustavad aga vahelduv maastik, kus küngaste ühed küljed tugevalt soojenevad, samal ajal kui varjukülgede temperatuur madalamaks jääb.