Kultuuritöötaja kui imeloom

Arlet Palmiste Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Arlet Palmiste

Ambla kultuurikeskuse juhataja

Novembris olnud Järva kultuurikonverents andis suurepärase ülevaate sellest, mis meie maakonnas sünnib kultuuri vallas, kes siin töötavad ja kuidas valdkonna töökorraldus on lahendatud erinevates omavalitsustes.

Seis on kirju. See pani mind mõtlema ja arutlema, milline peaks olema üks kultuuriasutus ja  kultuuritöötaja roll ühes omavalitsus, veel täpsemalt ühes külas. Kas kultuuritöötajat on üldse omavalitsusse tarvis?

Erialaoskusi ei
peeta vajalikuks

Kultuuritöötajateks loetakse kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide töötajaid ja kõikvõimalikke huvijuhte.
Tavaliselt hoiab neid asju omavahel toimimas omavalitsuse kultuurinõunik või seatud ametnik (rahvamaja juhataja, kultuurikomisjoni esimees).
Kolm aastat tagasi üle-eestilise rahvamajade konverentsi eel tehtud küsitlus uuris, kes on meie kultuurijuhid. Vastus on jahmatav.

Ligi neli viiendikku neist on naised, enamik üle 50 aasta vanad ja ilma erihariduseta. Kõige üllatavam oli, et umbes veerand ei näinud vajadust ja põhjust ennast ka erialal täiendada.
Kas kultuuritöötajat valitaksegi nii, et sina oled meil kooliajal tubli olnud ja alati pidusid korraldanud, kuigi oled nüüd 20 aastat lüpsja olnud, aga tule meile kultuurijuhiks?

Kui tähtis on see otsus, et seda nii kergel käel teha?
Hiljuti maakonna kultuuritöötajatele tehtud koolitusel palusin kõigil kirja panna kolm  omadust, mis peaksid olema ühel kultuuritöötajal.
Enamik kirjutas sinna inimese iseloomuga seotud omadusi: energiline, heatahtlik, rõõmus, abivalmis. Neid lugedes jäi kultuuritöötajast mulje kui imeinimesest.

Vähem pöörati tähelepanu tema erialaoskustele. Märgiti, et ta peab olema mitmekülgne. Kultuurtöötaja peab tundma tehnikat, tegema kerget remonti, ehitama dekoratsioone, reklaamima, kujundama saali, peale selle ka ise laulma, tantsima ja pidu juhtima.
Tule taevas appi! Niisugust inimest, kes kõike oskaks ja rahuldavalt ellu viiks, nii et keegi ei leiaks põhjust nuriseda, pole olemas.

Avalikkusele suunatud inimesena on ta kogu aeg kõigil silma all ja kritiseerida. Seega peab tal olema veel paks nahk kriitika suhtes ja, nagu eespoolt öeldud,  ikka kogu aeg rõõmus meel.
Kas see ei jäta ehk kultuuritöötajast veidi kohtlast muljet: sa õiendad temaga, aga tema naeratab vastu. Eks selle pärast kulturnikuid ka tagaselja hulludeks hüüta.

Mõttetöö on tähtis ja väsitav

Minule pole toimiv kultuuritöö mitte füüsiline, vaid eelkõige vaimne pingutus. Plaane ellu viia võivad paljud, aga silma torkavad erilised ideed, mida  välja mõelda ei õnnestu sugugi kõigil.
Ka inimeste ära rääkida, et nad ühest või teisest üritusest-ringist oma vaba aja arvel osa võtaksid, nõuab vaimujõudu.
Ajakirja Geo poole aasta tagusest numbrist oli lugeda, kuidas liigub inimese mõte ja milliseid kanaleid ta selleks kasutab.

Inimese ajutegevus on mitmetasandiline, seda selle pärast, et vaimne töö on  palju energiamahukam. Kui peaksime iga liigutuse peale mõtlema, siis oleksid lõunaks meie akud tühjad.
Nii on meie füüsiline liikumine alateadlik, aga mõtete liigutamine täiesti teadlik ja võtab inimeselt kordi rohkem energiat kui kraavikaevamine.

Ometigi, kõigi nende omaduste juures, mis peab kultuuritöötajal olema, kogu selle energia juures, mida ta töös kasutab, on ta üks kõige madalapalgalisemaid.
Sest materialistide meelest pole ju oluline, kes neid tühikargajaid kamandab, tulu nad ei too ju nagunii. Kas see on ikka päris nii?
Kui küla üldine kultuuritase on kõrge, siis ta elab hästi, saab endaga hakkama. Inimese elu võib sõltuda  lihtsatest asjadest.

Inimesed on harjunud külas üksteisele tere ütlema, naistele uksi avama, autoga mööda sõites porilombi kõrval hoogu maha võtma.
Kui nüüd seda, kes on kodunt välja astunud, et minna metsa nööri kaela siduma, sest tal pole tööd, ta ei saa endaga hakkama ja sõbrad on kadunud, teel teretatakse ja tuntakse huvi, kuidas  läheb,  võib tal soov üle minna.
Näide on äärmuslik, kuid inimeste sisekultuur on see, mis hoiab küla elujõulise, aga  elujõulist küla soovib endale iga omavalitsus.

Seega kultuuritöötaja roll rahva sisemise kultuuri ja harituse tõstmisel on äärmiselt oluline. Loomulikult ei tee kultuuritöötaja seda tööd üksi, vaid ka kool ja kodu, aga tähtsat osa mängib ta selles kindlasti.  
Kultuuritöötajal on omas kogukonnas missioon, mida ta peab kandma. See on ka teadmiste ja kogemuste avatud jagamine kõigiga.

Seega ilma laia silmaringi, hariduse ja tulevikku suunatud tegevuskavata kultuuritöötajat pole tõesti ühelegi omavalitsusele vaja. Ma seon siin üheks kultuuriasutuse ja juhataja, sest tihti nad on ühte nägu.
Kultuuritöötaja töö pole vaid ruumid soojas hoida ning kord kuus  koos rohke söögi ja joogigapidusid korraldada. See on midagi palju enamat, midagi, mida ei tehta päeva või isegi aastaga.

Tavasid tuleb hinnata ja hoida

Kui vanemad ei hooli sellest, et külastada raamatukogu, muuseumi või kultuurimaja, tuleb tegeleda lastega, et 20 aasta pärast oleksid meil need inimesed, kel vaim on terve ja  jätkub tahet teha midagi väljaspool igapäevakohustusi.
Tavad tekivad, aga nende elujõulisust näitab aeg. Kui rahvas ei taha tavasid hoida, ei saa ka üks kulturnik seda teha.

Kultuuriline eneseväljendus on üks võimalusi elu sisustada. Kui rahval pole midagi väljendada, kui aeg on röövinud viimsegi huvi isetegemise vastu, ei saa ka kultuuritöötaja midagi ette võtta.
Kerge on süüdistada kulturnikut, miks midagi ei tehta, aga seni, kuni suurim huvi kultuuri vastu seisnebki sellistes süüdistustes, kuni rahvas ei leia vajadust ennast vaimselt harida või emotsioonidega rikastada, ei juhtu midagi.

See on aastatepikkune järjepidev tegevus, mis hoiab rahva isetegemise juures. Kui ahel on katkenud, saab seda taastada, aga mitte kunagi enam vanal moel.
Kui peres antakse põlvest põlve edasi näiteks tantsuhuvi, siis see säilib ja areneb, seda suurem on ajalooline pagas, lood, mida jutustavad vanaemad, mida neile on jutustanud nende vanaemad.

Kui lugusid pole, võib nähtus sündida uuesti, kuid mitte kunagi niisugusena, nagu oli varem.
Seepärast ei saa ma aru ka õhkamistest, et küll vanasti olid toredad peod ja kuidas vanasti oli palju taidlejaid.
Seda aega ei tule enam kunagi. Küsiksin vastu: miks te lasite sellel hääbuda, miks te katkestasite oma traditsioonid? Ainult rahvas saab traditsioone  hoida ja edasi anda. Seepärast tekib küsimus, kas üldlaulupidude süsteem on antud hetkel õige, kui paljud kollektiivid heidetakse kõrvale ja peo tase on kunstiliselt kõrgele aetud, kui rahva rõõmus kaasatus on saanud vaevaga õpitud kavadeks ja konkursiks, mida sugugi kõik ei läbi. Millisest tavade hoidmisest me räägime, kui paljud kõrvale jäetud lõpetavad isetegemise, sest kui nad pole küllalt head, milleks siis üldse teha.

Aga see pole ju isetegemise eesmärk, oluline on just ise teha, kas hästi või halvasti, pole seejuures oluline.
Müts maha nende ees, kes pärast rasket tööpäeva tulevad pere kõrvalt välja ja teevad midagi, mis nende südant rõõmustab.
Loomulikult on hea, kui kollektiiv areneb ja astub samme edasi, sest osalejatel endil on hea seada kõrgemaid eesmärke, mis hoiavad tahte tugeva.