Augusti lõpul möödus 110 aastat helilooja ja rahvamuusikauurija Juhan Zeigeri sünnist, suure osa (võib–olla parimad aastad) oma elust pühendas ta Paide kultuurielu edendamisele.
Mitmekülgne mees jättis Järvamaale oma jälje
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mait Talts
Raamatuajaloolane
Juhan Zeiger sündis 27. augustil 1897 Tartumaal Võnnu vallas Terikeste külas. Zeigerite suguvõsa oli pärit Kambjast.
Nende veidi võõrapärane perekonnanimi tulenes Juhan Zeigeri õe Agnes Ojaveeri ütlust mööda saksakeelsest sõnast der Zeiger («näitaja»), mis viitavat asjaolule, et Zeigerid olnud nimeandjate meelest teistele eeskujuks.
Juhan Zeigeri sündimise ajaks olid tema isa Kaarel ja ema Miina (sündinud Kangro) jõudnud kolida naabruses asuvasse Võnnu kihelkonda.
Enamiku oma lapsepõlvest veetis Juhan Zeiger Issaku vesiveskis, mis jääb Võnnust Räpina maantee poole.
Kosis kaasa Järvamaalt
Esimese koolihariduse sai Juhan Zeiger kohalikus Hammaste vallakoolis, kuhu ta asus õppima 1906. aastal.
Mõni aasta hiljem järgnes Võnnu kihelkonnakool (1909 – 1912) ja Treffneri gümnaasium Tartus. Esimesed viiulimänguoskused omandas ta juba Võnnu kihelkonnakooli päevil.
Et Treffneri gümnaasiumil polnud tollal õigust anda välja keskkooli lõputunnistust, astus Juhan Zeiger aastateks 1914 – 1918 õppima Tartu Aleksandri gümnaasiumi, alustades samal ajal viiuldajana Vanemuise orkestris.
Hiljem sai temast orkestrivanem ja ametiühingulaadse orkestriartistide ühingu sekretär.
1919. aasta lõpul astus Zeiger Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mis üsna varsti pooleli jäi. Peapõhjus näis olevat abiellumine Koigi vallast pärit Salme Steiniga. Perekonda sündis kaks last: tütar Linda (1920) ja poeg Horre (1932).
Edendas sõpruskonnaga kultuurielu
Juhan Zeigeri tütrest (pärast abiellumist Linda Paal) sai Türi kultuurielu edendaja, aga pojast helilooja ja tuntud omanimelise bigbändi juht.
Sellest ajast pärineb ka Juhan Zeigeri sõprus helilooja Juhan Simmiga. Koos moodustasid nad loomingulise kollektiivi Sireen, kuhu kuulusid veel Eduard Visnapuu, Juhan Aavik ja teisi muusikategelasi.
1922. aastal hakkas rühmitus välja andma samanimelist muusikaajakirja, mis oli oma aja kohta hea sisu ja kujundusega.
Kahjuks osutusid eelkõige noodigraafika ja fotode trükkimise kulutused sedavõrd suureks, et väljaanne (mida niigi oma rahakoti peal kirjastati) lõpetas varsti ilmumise.
1923. aastal siirdus noor Juhan Zeiger Berliini, et asuda õppima kohalikus Sterni konservatooriumis.
Ta võttis kompositsioonitunde Arthur Willneri juures, aga ka muusikateoorias ja dirigeerimises. Üsna varsti pärast oma õpetaja professor Willneri lahkumist Brüsselisse pöördus kodumaale tagasi ka Juhan Zeiger.
Lühikeseks ajaks asus ta elama Elvasse, kus kirjutas muusikaarvustusi ja tegeles tõlketöödega, siis leidis tööd muusikaõpetajana Rakveres, kuhu jäi aastateks 1926–1927.
Alates 1927. aasta teisest poolest sai pikemaks ajaks Juhan Zeigeri koduks Paide, kus ta jõudis olla vist kõigi koolide muusikaõpetaja, laulukooride ja orkestrite dirigent.
Neil aastatel tegutses Paides tema juhendusel isegi väike sümfooniaorkester. Paides kujunesid Juhan Zeigeril välja head suhted kohalike kultuuritegelastega, neist tuntuim oli kunstnik August Roosileht.
Koos tõid nad Paides ja mujalgi Järvamaal lavale operette ja teisi muusikalisi lavastusi, mille libreto ja lavakujunduse autor oli sageli Roosileht, muusikalise kujunduse eest vastutas enamasti Juhan Zeiger.
Nii näiteks esietendus 21. veebruaril 1931 Roosilehe Vabadussõja–aineline kõrvelegend «Manala laul» Juhan Zeigeri muusikalises kujunduses. Vahel tõid nad lavale ka tuntud heliloojate operette.
Muutused ühiskonnas tõid paratamatult kaasa muutusi ka Juhan Zeigeri elus. 1940. aastal sai temast Väätsa mittetäieliku keskkooli direktor ja rahvamaja juhataja.
Lõi Järvamaale hümni
Saksa okupatsiooni ajal 1941 – 1944 töötas Zeiger Mäo algkooli juhatajana, pärast sõda mõne aasta ka Mäo mittetäieliku keskkooli direktorina.
Kuid alates 1946. aastast asus Juhan Zeiger koos perega elama Tallinna, kus temast sai kõigepealt Jaan Tombi nimelise kultuuripalee kunstiline juht.
Mõnda aega elas Zeigerite perekond isegi Mustpeade majas, mida on meenutanud poeg Horre.
Hiljem oli Juhan Zeiger Eesti raadio ja Eesti riikliku filharmoonia rahvapilliorkestri juhataja ning mõnda aega Eesti NSV riiklikus konservatooriumis rahvamuusikaõppejõud.
Elu viimasel perioodil oli Zeiger vabakutseline helilooja ja pühendus rahvamuusika monograafia kirjutamisele.
Juhan Zeiger suri 1969. aastal Tallinnas ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Heliloojana on Juhan Zeiger loonud eelkõige teoseid rahvapilliorkestrile («Runosüit», «Karjasüit», «Pulmasüit»), aga ka sümfoonilist muusikat («Rapsoodia Eesti teemadel», «Süit voguli teemadel») veidi kammermuusikat, laule kooridele ja soololaule (millele ta tegi sageli ka sõnad), muusikat maailmakuulsatele näidenditele, nagu William Shakespeare’i «Macbeth», Sophoklese «Oidipus», Maurice Maeterlincki «Õde Beatrice».
Üsna vähe teatakse, et Juhan Zeiger on kirjutanud muu hulgas ka Järvamaa hümni («Järva laul», ilmunud Järvamaa X laulupeo kogumikus 1937. aastal). See heliteos võiks praegusajal märksa sagedamini kõlada.
Lisaks heliloomingule on Juhan Zeiger läinud ajalukku rahvamuusikauurijana. 1934. aastal ilmus Eesti lauljate liidu väljaandel Zeigeri monograafia «Eesti rahvaviisid», millele 1970. aastal lisandus veelgi mahukam «Rahva muusikalise loomingu aluseid ja traditsioone».
Teise raamatu kirjutamisega seotud uurimisretked viisid Juhan Zeigerit sageli naaberrahvaste (eelkõige lätlaste ja leedulaste) juurde, ka Moskvasse ja mujale, kus ta õppis tundma soome–ugri rahvaste muusikalist pärandit. Eesti olid tal ekspeditsioonidega risti–põiki läbi käidud.
Kogus tuntust leiutajana
Nooremas eas jõudis Juhan Zeiger elatada end veidi ka tõlkijana. 1921. aastal ilmus Taavet Mutsu kirjastuselt modernistliku vene kirjaniku Leonid Andrejevi näidend «Okeaan» (tookordses kirjapildis) just Juhan Zeigeri tõlkes.
Selle näidendi ühe peategelase nimi on muide Horre, mis inspireeris teda nimena sedavõrd, et ta pani selle oma pojale.
Aasta varem (1920) oli ilmunud Juhan Zeigeri tõlgitud kaheosaline Nikolai Rimski–Korsakovi «Praktilise harmoonia õpperaamat».
Lisaks sellele on Zeiger tõlkinud eraldi raamatukestena ilmunud ooperilibretosid, teiste seas Caetano Donizetti «Favorita» (ilmus 1925) ja Giacomo Puccini «Madame Butterfly» (1927).
Veelgi vähem teatakse, et Juhan Zeigerit võib pidada ka tunnustatud leiutajaks. 1940. aasta mais sai ta kaks ilmselt Eesti Vabariigi nimel viimaste seas väljaantud patenti originaalset tüüpi friktsioonilisele tõmbsüütajale.
Mitu Juhan Zeigeri rahvalaulutöötlust («Viire takka», «Sõsarsaared», «Õitse, maa ja müha, meri!») on olnud vist kõigi laulupidude repertuaaris ning tema osa eesti rahvamuusikauurimisel pole võimalik alahinnata.
Kindlasti on Juhan Zeigeri heliloomingus teoseid, mis võiksid praegugi hoopis rohkem kõlada. Kuid mitte vähem tähtis polnud omas ajas ka Paide kohaliku kultuuri– ja muusikaelu edendamine, mis ilma Juhan Zeigerita oleks olnud kindlasti märksa vaesem.