Arlet Palmiste, talguline
Läheneb 1. mai ja jälle on üle Eesti plaanitud järjekordset ühisaktsiooni. Kahe aasta tagustele prügikoristustalgutele on raske väärilist analoogi leida. See, kuidas siis suudeti rahvas ühise eesmärgi nimel koos tegutsema panna, on imetlusväärne.
Aastatagune mõttetalgute üritus ei kandnud siiski oma täit eesmärki. Nii osales oodatust vähem inimesi ja ka hilisem tagasiside pole pakkunud ülevaadet, mis on saanud nendest mõtetest, sest mõtelda on hea, aga tegutseda juba palju keerulisem.
Selle aasta teema on «Talgud» ehk siis tuleme koos välja, koristame ja teeme muud, mida on vaja teha oma kodukoha heaks.
Ilus mõte, aga ometi pole mul sellesse usku ja suhtun asjasse skeptiliselt nagu ka eelmisel aastal, kuigi olin siis Järvamaal ürituse koordinaator. Miks siis?
Maal elades tundus see rohkem linna probleem, et tuleme, naabrid, kokku ja arutame, kuidas meie kodukoht oleks parem paik.
Maal arutavad inimesed seda kogu aeg, küll poe nurga taga või külakoosolekutel. Meie külas on koosolekud vähemalt kolm korda aastas, samuti ühised kevad- või sügistalgud. Selleks pole tarvis korraldada üle-eestilist kampaaniat – me teeme seda niigi.
Kurdetakse ju, et vallasaksad ainult räägivad ja riigiisad räägivad ja nüüd jälle räägivad, aga vaja on tegutseda. Ainult tehes muutub miski.
Sellel aastal siis tegutseme, aga meie küla talgud on juba enne ära, mais on vaja juba põllul askeldada.
Mida meie siis teeme? Niisugune laialivalguv teemapüstitus jääb kaugeks, ei teki isiklikku seost. Kui olen üksi, mida ma siis saan ära teha, kas tõesti ainult kambas toimetades saab osaleda.
Võite nüüd arvata, mis ta viriseb, pakkugu midagi paremat välja. Hea küll!
Esimene mõte – värvimistalgud. Eestimaa küla- ja linnaruumis on nii palju halli ja aegadest puretud. Võtame koos pintslid kätte ja toome värvid valda või linna.
Eesmärk on selge, seda on võimalik kõigil ka kodus ette võtta, ilma suurema aktsioonita. Eestimaa saab ilusam, paljud avalikud objektid (bussipeatused, plangud) võtavad rõõmsama kuue.
Teiseks – ühistelelaulupidu. Paljud koorid ei pääsenud Tallinna üldlaulupeole, aga paneme dirigendi telekasse, kuvame selle pildi suurele ekraanile ja nii üle Eesti igas vallas või külas või linna keskväljakul.
Kõik saavad ühel ajal kaasa laulda, kedagi ei aeta ära. Laulud võiksid olla rahvalikud («Kungla rahvas» jne), mida kõik teavad.
Minu meelest on niisuguse üle-eestilise ühislaulmisega võimalik ka suurt rahvusvahelist tähelepanu võita, meie ajalugu ja laulurahva kuulsust tutvustada.
Igal juhul on nagu on. Võtke ikka osa ühisüritustest, mis teie kodukeskkonda kaunimaks ja turvalisemaks teevad. Koos on lõbus ja elu väärtuslikum.