Eakas mees soovib rajada erakalmistut

Rein Raudkivi-Laiman soovib pärast maise teekonna lõppu puhata lapsepõlve mängumaal ehk metsatukas, mis kuulus kunagi tema emapoolsele vanaemale. Sobiva loodusliku lagendiku on ta selleks puhuks valmis vaadanud.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Paidelane Rein Raudkivi-Laiman soovib maise teekonna lõppedes puhata metsalagendikul, mis on mitu põlvkonda nende perele kuulunud. Esimese sammu erakalmistu rajamiseks on ta juba teinud.

Esialgse kava järgi tuleb aiaga piiritletud rahula suurusega 15 ×15 meetrit Esna külast mõnesaja meetri kaugusele metsa sisse.

Rein Raudkivi-Laiman selgitas, et soov puhata maise teekonna lõppedes lapsepõlve mängumaal on temas küpsenud pikemat aega ja süvenenud koos vananemisega. Internetist on ta uurinud, kuidas soovi ellu viia ehk millised dokumendid kuhu esitada.

Nüüd on tal Kareda vallavolikogu luba dokumentide ettevalmistamist alustada. Volikogu esimehe Janno Nau ütlust mööda ei näinud volikogu enamus põhjust loa andmisest keelduda. «Isikliku kalmistu rajamist keelavaid seadusi pole ning taotleja on võimalikest piirangutest, ohtudest ja kalmistu rajamiseks vajalikest dokumentidest teadlik,» täpsustas ta.

Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au sõnas, et seadus küll erakalmistute rajamist ei takista, kuid seaduse loojad jäid sisuaruteludel seisukohale, et omandiõiguslike ning järjepidevuse katkemisega seotud probleemide ärahoidmiseks tuleks uusi erakalmistuid pigem vältida. «Haud on ajatu väärtusega koht, mis on maetu viimane puhkepaik. Omandisuhete muutumisel (nt kalmistu maa-ala võõrandamise või omaniku surmaga) võib tekkida olukord, kus maa uus omanik pole huvitatud kalmistu tegevuse jätkamisest ja seetõttu võib sattuda ohtu kalmistu säilimine tervikuna,» põhjendas ta.

Rein Raudkivi-Laiman sõnas, et on sugulastega talukalmistust kõnelenud. Lähedaste suhtumist iseloomustas ta neutraalsena. «Vastu nad ei ole,» kinnitas ta.

Nüüd, pärast volikogult saadud luba asjaajamist alustada esitab eakas Raudkivi-Laiman avalduse terviseametile ja keskkonnaametile, samuti tuleb rahula tarvis koostada detailplaneering. «Ma usun, et vähemalt aasta läheb enne, kui kõik dokumendid korda saab,» oletas ta.

Ilma selleta ta erakalmistu teket võimalikuks ei pea.

Talukalmistus pole Raudkivi-Laimani hinnangul midagi erilist. Ta toob näiteks Karinu ja Valasti külas asuva pererahula.

Eesti kalmistuid uurinud Tartu ülikooli geograaf Taavi Pae peab omaaegseks suureks eeskujuks talukalmistute rajamisel Carl Robert Jakobsoni, kelle perekonna rahula on Kurgja talumuuseumi vahetus läheduses. «Eesti mõistes on talukalmistu siiski võrdlemisi haruldane,» täpsustas ta.

Siseministeeriumi andmeil on Eestis 20 talukalmistut ja 80 mõisaaegset kalmistut, neist suur osa on võetud muinsuskaitse alla, ülejäänute suhtes käivad selleks ettevalmistused.

Ilmo Au ei tea, et taasiseseisvunud Eestis oleks ametlikult uusi talukalmistuid tekkinud.

Janno Nau suhtus eramaale seadusliku perekalmistu rajamisse pooldavalt. «Palju hullem on, kui inimesed matavad lahkunu või tuhaurni suvalisse kohta sellest kedagi teavitamata,» ütles ta.

Sellega nõustub ka siseministeerium. Nende hinnangul ei saa välistada nn salakalmistute olemasolu, kus lahkunu põrm on lähtuvalt tema soovist maetud näiteks koduaeda kase alla. «Sellist tegevust ministeerium kindlasti heaks ei kiida, sest see võib luua olukorra, kus omaniku vahetudes kaob ka teave kinnistul olevatest säilmetest ning kaevetööd võivad ebameeldivusi põhjustada,» selgitas Au.

Taavi Pae toob esile tõsiasja, et Eestis puudub ülevaade, mis saab tuhaurnidest pärast seda, kui krematoorium selle lähedastele kätte annab.

Ilmo Au ei pea urnide matmata jätmist eetiliseks, kuigi seaduse silmis on tuhastamine võrdne kirstumatusega ja erinevalt Rootsist puudub Eestis kohustus anda aru, mida tuhaurniga on tehtud.

See tähendab, et tuhaurnis lähedase võib maamulda panna ka koduaias, puistata tuha nelja tuule poole, aga võib ka urni lihtsalt magamistuppa öökapile jätta. Kellelegi avaldust esitada või kuskilt luba taotleda pole selleks tarvis, kinnitas ministeerium.

Talukalmistud Järvamaal

Järva-Jaani vallas Karinu külas Kullamäe talu maadel asub 0,03hektarine talukalmistu, mille omanik oli perekond Väli, ka maetud inimesed on pärit nende sugukonnast. Vikipeedia andmeil on kalmistule maetud viis inimest, viimati 2000. aastal.

Roosna-Alliku vallas Valasti külas Kensa talu maadel asub talukalmistu, mille omanik oli perekond Ende, ka maetud inimesed on pärit nende sugukonnast. Kalmistule on praegu teadaolevalt maetud viis inimest, viimati 1987. aastal.

KOMMENTAAR

Toomas Viks

siseministeeriumi pressinõunik

Alates XVII sajandist on Eestis kalmistute asutamist, laiendamist ja valitsemist reguleeritud seadusega. Kuni 1925. aastani oli see osa kiriku kohta käivast seadusest. 1925. aastal lahutati kirik riigist ja võeti vastu matmispaikade seadus. Seadus jaotas matmispaigad avalikkudeks ja eramatmispaikadeks.

Avalikud kalmistud olid linnade, alevite, suuremate valdade või valdade ühenduste asutatavad ja usuühingute senised matmispaigad.

Eramatmispaigad olid seaduse järgi usuühingute ja eraseltside oma liikmete tarvis asutatud ja perekonna matmispaigad.

Seaduse rakendamisel asutasid ja valitsesid kalmistuid suuremates linnades omavalitsused. Valdades ja väikelinnades jäid kalmistud ja nende laiendused koguduste valitseda.

Ka eelmised seadused nägid kihelkonnakalmistutel ette kalmistu osa tundmatute või muid usutunnistusi tunnistanud inimeste matmiseks.

1940. aastal allutati kalmistute haldamine töörahvasaadikute täitevkomiteede kommunaalmajanduse osakondadele.

Praegu reguleerib kalmistute temaatikat, sealhulgas uute kalmistute rajamist kalmistuseadus.

Tagasi üles