Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pappkastiga tee äärde jäetud kutsika päästis juhuslik möödasõitja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Eelmisel teisipäeval Paidest Türile sõitnud Brigita Palmi tähelepanu köitis veidi enne Kirnat tee äärde jäetud suur pappkast. Ta otsustas vaadata,  millega on tegu. See, mille ta kinni teibitud kastist eest leidis, võttis sõnatuks.

Palmi ütles, et sõidab Paide ja Türi teel sageli ja küllaltki suur kast püüdis pilku. «Sõitsin juba mööda, kuid miski sundis mind auto kinni pidama, ümber pöörama ja tagasi sõitma,» sõnas ta.

Juba kastile lähenedes sai Palmi aru, et midagi rõõmustavat ta sealt eest ei leia. «Kastist kostis haledat niutsumist,» märkis ta.

Palmi rebis kasti lahti ja leidis selle seest koerakutsika, kes värises ja niutsus. «Muidugi polnud mul südant teda sinna tee äärde jätta. Tõstsin kasti auto peale ja viisin koju Türile,» lausus ta.

Esimese asjana andis Palmi kodus loomale süüa ja juua. «Koeratitt sõi nii ahnelt, et võtsin lõpuks söögi eest, kartes, sest muidu sööb ta end lihtsalt lõhki. Ta ei näinud küll nälginud välja, kuid sel hetkel oli ta vist juba pikalt söömata olnud,» lausus ta.

Palmil polnud aimugi, kui kaua võis kutsikas kastiga tee ääres olla. «Kast oli igatahes kuiv. Ta polnud jõudnud sinna pissida,» täheldas ta.

Küll märkas Palmi, et kast pärines tõenäoliselt mõnest kiirsöögikohast, sest sellel olid peal hotdogide kirjad.

Kui algul kaalus Palmi koera varjupaika viimist, siis koju jõudnud elukaaslane Henry Vool tuli välja mõttega jätta koer endale. «Nii saingi endale peatselt saabuvaks sünnipäevaks kutsika,» ütles Palmi naljatades.

Järgmisel päeval külastasid Palmi ja Vool Paides loomaarst Berit Põldsammi, kes vaatas kutsika läbi ja hindas tema vanuseks poolteist kuni kaks kuud. «Tegemist on isase koeraga, kes oli puhas ja terve. Igaks juhuks tegime talle ussirohukuuri ja andsime kirburohtu. Varsti saab kutsikas ka vaktsiinid,» ütles Palmi.

Loomaarst Berit Põldsammi hinnangul pole tegu suure koera järeltulija, vaid segaverelise koeraga, kes tõenäoliselt kasvab kõige rohkem põlvekõrguseks kui sedagi.

Koer on üleni musta värvi, aga lõua alt valge maniskiga. «Esialgu tundub ta näost natuke labradori moodi olevat, kuid eks me näe, mis koer tast lõpuks kasvab,» lausus Palmi. Oma musta värvi tõttu sai koer nimeks Mustik.

Nädalaga on Mustik Palmi tähelepanekut mööda julgemaks ja mänguhimulisemaks muutunud. «Algul oli ta väga arg. Seisis ja värises ning võpatas iga järsema liigutuse ja teravama heli peale,» ütles ta.

See tekitas koerapäästjates kahtluse, et teda on halvasti koheldud. Sellest hoolimata otsib Mustik ikkagi inimese lähedust. «Ta poeb igal võimalusel sülle ja naudib paitamist. Kui talle nina koonu juurde pista, pole ta musidega kitsi,» ütles Palmi.

Omalt poolt püüabki pererahvas koera nüüd nii palju kui võimalik harjutada uue elukeskkonnaga.

Juhtunule tagantjärele mõeldes on Palmi veendunud, et see pidi olema mingi seitsmes meel, mis sundis teda tol päeval autonina ringi pöörama. «Tegelikult polnud meil mõtteski perre koera võtta, sest meil on juba kass. Ju siis see koerake pidi meie ellu tulema,» lausus ta. «Nüüd ei raatsi me temast enam loobuda.»

Küll ei mahu ootamatult koeraomanikeks saanud noortele pähe, miks oli keegi jätnud kutsika sel moel tee äärde surema. Tõenäosus, et keegi läheb pappkasti vaatama, on ju väike. Enamik sõidab mööda, mõeldes, et küllap on mingi koormast pudenenud sodi. «Sama päeva õhtul läks väljas külmaks ja hakkas sadama lund. See koerake oleks kas surnuks külmunud või nälginud,» ütles Palmi.

Eesti loomakaitse seltsi otsese abistamise juht Margit Midro ütles, et sellistes olukordades, kus leitakse hätta sattunud loom, on esmatähtis kindlaks teha, millise omavalitsuse territooriumil on see juhtunud. «Seda omavalitsust tuleb kindlasti juhtunust teavitada, et saaks asja uurida ja vajadusel ühendust võtta lepingulise varjupaigaga,» selgitas ta.

Omavalitsust tuleb teavitada juba seetõttu, et tegemist võib olla hoopis kaotsi läinud või varastatud loomaga, keda otsitakse taga. Siis on Midro meelest hea, kui omavalitsuses on teave olemas.

Kui inimene võtab leidlooma oma hoole alla ega anna juhtunust teada, võtab ta sellega endale omaniku kohustused. «Siis vastutab ta hilisema soovi eest loomast loobuda juba ise, mitte omavalitsus,» märkis Midro.

Ta lisas, et kui inimene saab leitud looma varjupaika viia, võib ta seda teha, kuid eelnevalt tuleb see siiski omavalitsusega kooskõlastada, sest varjupaikadel on oluline teada, milline omavalitsus toodud looma eest arved tasub. «Kui omavalitsus keeldub loomaga tegelemast ja varjupaigaga ka kokkuleppele ei saa, võib abi saamiseks pöörduda Eesti loomakaitse seltsi või mõnda teise loomi abistavasse organisatsiooni,» soovitas Midro.

Tagasi üles